Stalinistlik maja

See trükis koondab selge ülevaate stalinistliku korterelamu mõistest, ehitustraditsioonist ja tänases linnas kasutatavast majatüübist. Raamat selgitab, et „stalinistlik maja” ei ole üks vorm, vaid tervik galeriist lahendusi 1940.–1950. aastate vahemikust: tagasihoidlikest puitelamutest kuni suurejooneliste kivimajadeni. Tekst kaardistab leviku Tallinna asumites ning seob tüübid linnaplaneerimise, krundistruktuuri ja tänavaruumi loogikaga. Pelguranna elurajoon tuuakse esile kui näide, mille kaudu on nähtav nii majade paigutus kui ka elukeskkonna tervik. Trükis on osa Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti hoonetüüpe tutvustavast sarjast ning selle siht on anda omanikule ja projekteerijale tööriistad, millega hinnata olemasolevat väärtust ja teha muutusi viisil, mis ei lõhu tervikut.

Vihik liigub peatükkides samm-sammult välisilmest sisuni ja ümbritsevast õueni. Tüüpe kirjeldav osa seob plaaniskeemi, fassaadijaotuse ning sissekäigu korralduse; sellele järgnevad eraldi peatükid trepikojast, korterilahendustest ja piirdeaiast koos õueruumi kasutuspõhimõtetega. Iga alateema juures on joonised ja fotod, mis näitavad sõlmi, liigendust ja korduvaid detaile; teksti kõrval on soovitused säästvaks uuendamiseks — millal asendada, millal säilitada, kuidas valida materjal ja töövõte, et hoida proportsioon ning vältida tüüpvigu. Üldpõhimõtetest liigutakse konkreetsete näidete juurde: välispiirde soojustamine ilma karniise ja aknapaled ära kaotamata; trepikoja valgustuse ja käepidemete uuendamine, mis ei muuda ava mõõte; õueruumi korrastamine nii, et säilib ajalooline aiapiirete joon ja haljastuse rütm. Lõpuosa seob nõuanded kontrollnimekirjaks, mis aitab kavandit hinnata enne tööde algust.

Raamat purustab levinud hoiakut, et sõjajärgne maja on üksnes probleem. Autoritöö rõhutab, et terviklikud stalinistlikud asumid on väärtuslikud linnakeskkonna osad ning paljud neist ongi määratletud miljööaladeks. Lugejale antakse selge mõõdupuu: enne sekkumist nimetada maja tüüp, tuvastada iseloomulikud proportsioonid, fikseerida detailid ning alles seejärel otsustada, mida muuta. Nii muutub teos praktiliseks kasutusjuhendiks, mis aitab omanikel, projekteerijatel ja ametnikel teha otsuseid, mis hoiavad koos tänavajoont, krundikorraldust ja igapäevast kasutust. Tekst ei idealiseeri ega halvusta; see seab ette põhimõtted, mille järgi on võimalik renoveerida säästlikult, lugupidavalt ja kooskõlas hoonetüübi loogikaga.