Geenid ja kloonid

Teos käsitleb geneetika ja reproduktiivtehnoloogiate sõlmpunkte, kus labori tulemused puutuvad kokku perekondlike ja ühiskondlike otsustega. Raamat selgitab, mida kloonimine tegelikult tähendab ning kuidas see erineb rahvapärasest kujutlusest. Autor kirjeldab, mil viisil rakkude ja genoomi tasandil toimuvad protsessid võimaldavad uurida pärilikkust, diagnoosida haigusi ja mõjutada järeltulijaid puudutavaid riske. Käsitlus ulatub kunstlikust viljastamisest ja embrüote siirdamisest kuni geneetilise sõelu ja embrüo valikuni. Tekst teeb vahet teaduslikul terminil ja avalikus arutelus kinnistunud väljendil, nii et lugeja näeb, millal räägitakse tõenduspõhisest tehnikast ja millal oletusest või metafoorist. Lugeja saab selguse, miks ei tähenda „kaks bioloogilist ema“ sama, mis kloon ning kuidas moodustuvad olukorrad, kus geneetiline panus jaguneb mitme isiku vahel.

Raamat toob näiteid reproduktiivmeditsiini igapäevapraktikast: mis toimub viljatusravi kliinikus, millal kasutatakse doonormaterjali, kuidas töötavad preimplantatsiooniuuringud ja mis on nende piirid. Autor näitab, millised valikud on perekonnal ja millised on arstil, ning miks seavad seadus, eetika ja tehniline teostatavus nendele valikutele piirid. Käsitlus lahutab võimalikku sellest, mis on lubatud või mõistlik. Lugeja näeb, kuidas tekib kõneaine „geneetilisest eliidist“, millised hirmud sellega kaasnevad ja millised argumendid toetavad või kummutavad neid hirme. Raamat hoiab fookuse selgetel seletustel: mis on genoom, kuidas tehakse geenitest, kuidas hinnatakse riske ning millal on tulemuse tõlgendus eksitav. Nõnda saab arusaadavaks, mida teadus suudab ja mida ta ei luba.

Kokkuvõttes on teos ülevaade, mis seob laboriandmed perekonna otsustusruumiga ning näitab, kuidas uus tehnoloogia nihutab arusaama vanemlusest, pärilikkusest ja vastutusest. Raamat õpetab eristama teaduslikku sisu avalikust müütidest, toob nähtavale terminite täpse tähenduse ja loob raamistiku, mille järgi hinnata uue sajandi valikuid. Lugeja leiab siit tööriistu, et pidada sisulist vestlust arstiga, mõista meedias esinevaid väiteid ning kaaluda, millal on tegemist põhjendatud lootuse ja millal emotsionaalse fantaasiaga. Selline käsitlus toetab rahulikku arutelu, kus faktid tulevad enne loosungeid ja kus perekond saab teha läbimõeldud otsuse.