Eesti teater 1920-1940. Sõnalavastus

Lea Tormise teos „Eesti teater 1920–1940. Sõnalavastus“ pakub süsteemset ja põhjalikku ülevaadet Eesti teatri arengust kahe maailmasõja vahelisel ajal, keskendudes sõnalavastusteatrile. Raamatus analüüsitakse lavakunsti institutsionaalseid ja loomingulisi suundumusi, jälgitakse repertuaarivalikute muutumist ning lavastajate, näitlejate ja kunstnike tööd. Autor toob esile, kuidas teatripraktika peegeldas ja mõjutas ühiskondlikke ning kultuurilisi protsesse. Eraldi vaadeldakse ka väliste mõjutuste, nagu Saksa ja Vene teatri traditsioonide mõju, ning kodumaiste autorite osakaalu laval.

Teose ülesehitus järgib ajalist loogikat ning sisaldab analüüse tähtsamatest teatritest, sh Tallinna Draamateater, Estonia, Vanemuine jt. Rõhk on repertuaaripoliitikal, lavastusstiilide arengul ja teatrikeele muutumisel. Tormis uurib näiteks psühholoogilise realismi levikut, ekspressionistlike mõjude ilmnemist ning katsetusi modernse lavaruumi ja valgustusega. Esile tuuakse ka teatri kasvavat professionaalsust ja rahvusvahelistumist ning kriitika ja teatripedagoogika arenemist. Käsitlus ei piirdu ainult pealinna teatriga, vaid vaatleb ka provintsilavade rolli ja omapära, samuti harrastusliikumise mõju teatri levikule ühiskonnas.

Lea Tormis (sünd. 1932) on eesti teatriloolane, -kriitik ja kauaaegne õppejõud, kelle töö on olnud määrava tähtsusega Eesti teatriloo uurimises ja talletamises. Tema kirjutised ühendavad teadusliku põhjalikkuse ja kirgliku pühendumise lavakunstile. Tormis on Tartu Ülikooli vilistlane ning tema töö Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis andis tugeva aluse dokumenteeritud ja kriitilisele teatriloole. Tema panust tunnustatakse eelkõige oskusliku ajastu konteksti avamise, lavastuste lahtikirjutuse ja isikute loometeede sidumise kaudu kultuuriliste arengutega.