Eesti balletist

Lea Tormise teos „Eesti balletist“ on esimene põhjalikum käsitlus eesti balleti arenguloost, mis toob esile selle kunstivormi kujunemise, institutsionaalse raamistiku ja väljapaistvamad loojad. Raamat algab balleti esimestest katsetustest Eestis 20. sajandi alguses, mil tantsukunst oli veel tugevalt seotud ooperi ja opereti lavastustega. Edasi jälgitakse, kuidas balletist kujunes iseseisev teatrikunst, mille areng sai tõelise hoo pärast Rahvusooper Estonia taasavamist 1940. aastatel. Tormis kaardistab, kuidas kujunes balleti repertuaar, milliseid mõjuvõimekaid lavastusi ja koreograafe see läbi tegi ning milline oli balleti suhe ühiskondlike muutuste ja ideoloogiliste ootustega.

Raamat käsitleb ka balleti professionaalse koolituse algust ja arengut Eestis, tuues esile Tallinna koreograafiakooli rolli uue tantsijate põlvkonna kasvatamisel. Tormis analüüsib mitmeid konkreetseid lavastusi, repertuaarivalikuid ja nende vastuvõttu, püüdes mõtestada, kuidas ballett suutis nõukogude kultuuris säilitada oma esteetilise autonoomia, olles samal ajal ideoloogiliselt „kasulik“ kunstivorm. Lisaks lavastustele on oluline osa tantsijate ja lavastajate portreedel, mis avavad üksikute isiksuste rolli kogu balleti arenguloos. Teos ühendab kunstiloolise analüüsi ja teatriteadusliku käsitluse, tuues esile balleti institutsionaalsed ja esteetilised tähendused.

Lea Tormis (sündinud 1934) on eesti teatriteadlane ja kultuuriloolane, kelle uurimused on keskendunud eeskätt eesti teatri ajaloole ja lavakunsti arengule. Tema kirjutamisstiili iseloomustab põhjalikkus, argumenteeritus ja ajalooline kontekstualiseerimine. „Eesti balletist“ oli Tormise esimene suurem monograafia, mis avas seni vähe käsitletud valdkonna ning aitas balleti ajaloo talletamisel ja mõtestamisel kaasa. Teosel on oluline koht eesti teatrikirjanduse traditsioonis, olles ühtaegu faktitihe ülevaade ja erialane uurimus, mis mõeldud nii laiemale kultuurihuvilisele lugejale kui ka teatriteadlastele.