Kalefaktoripojast professoriks

Lea Leppiku raamat „Kalefaktoripojast professoriks. Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802–1918“ on põhjalik uurimus Tartu ülikooli personalist ning nende karjäärivõimalustest Vene keisririigi ajastul. Teos avab lugejale, kuidas ülikooli erinevatel ametikohtadel töötanud inimesed liikusid ühest sotsiaalsest kihist teise ning millised tegurid seda liikumist soodustasid või piirasid. Läbivaks teljeks on küsimus, kuidas ühiskonna seisuslik kord ja hariduse kaudu omandatud võimalused põimusid ning millisel määral kujundasid inimeste elukäiku.

Uurimus käsitleb nii ülikooli kalefaktoreid ja madalama astme teenijaid kui ka neid, kes jõudsid lõpuks akadeemiliste tippudeni. Leppik näitab, kuidas hariduse kättesaadavus, ametiredel ning keiserliku riigi teenistustabel pakkusid võimalusi, mida osad suutsid ära kasutada. Samuti käsitletakse struktuurseid takistusi, näiteks seisuslikke barjääre ja majanduslikke kitsaskohti. Raamat kuulub sarja „Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis“, mis rõhutab tema teadusliku uurimuse vormi ja seotust Tartu Ülikooli ajaloouurimustega. Teos pakub lisaks rohketele andmetele ka analüüsi, kuidas indiviidide elulood peegeldasid laiemat ühiskondlikku mobiilsust 19. sajandi Eestis.

Autor Lea Leppik on Tartu Ülikooli ajaloolane ja Tartu Ülikooli muuseumi teadur, kelle uurimisteemad on seotud haridus-, teadus- ja kultuurilooga. Ta on tegelenud eeskätt Tartu Ülikooli ajaloo ning sotsiaalse mobiilsuse küsimustega, pöörates tähelepanu nii institutsioonilisele arengule kui ka indiviidide rollile ajaloolistes protsessides. Leppiku teadustöö ühendab detailse arhiiviainese ja sotsiaalajaloolise lähenemise, andes tema uurimustele sügavuse ja laia ühiskondliku konteksti.