Tagurpidi valed

Lea Jaanimaa romaan „Tagurpidi valed“ vaatleb inimsuhteid, enesepettust ja moraalseid dilemmasid, mis kerkivad esile siis, kui väliselt harmooniline elu hakkab pragunema. Peategelaseks on keskealine naine, kelle elu näib korras – perekond, töö ja sotsiaalne staatus on justkui paigas. Ent pealispinna all pulbitseb rahulolematus, igatsus millegi ehtsama ja ausama järele. Kui üks näiliselt tühine juhtum paneb naise mõtlema enda tehtud valikutele ja möödaläinud võimalustele, hakkavad tema senised tõekspidamised murenema. Loo edenedes avaneb pilt sisemisest võitlusest, kus esitatakse küsimus: kui palju valetame endale, et elu tunduks õige?

Romaani süžee põimib argielulisi olukordi ja sisekaemust, tuues esile selle, kui keeruline võib olla eristada tõde valest, eriti kui valed on kord juba kujundanud inimese elu. „Tagurpidi valed“ viitab mitte ainult välisele ebatõele, vaid ka neile sisemistele konstruktsioonidele, mille najal inimesed end elus paigal hoiavad. Teos on psühholoogiline, peenetundeline ning vaatleb peategelase arengu kaudu inimese vajadust muutuda, vabastada end harjumuste kammitsast ja otsida tõde, mis pole mugav ega alati ilus, ent on vajalik. Romaani kulminatsioon ei tule tugeva sündmusliku pöörde, vaid sisemise selginemise kaudu.

Lea Jaanimaa on eesti kirjanik, kelle proosa keskendub inimsuhete keerukusele, sisemisele aususele ja argipäeva varjatud kihtidele. Tema lood on sageli vaiksed, ent terased psühholoogilised uurimused, kus tähtsust omandavad detailid, pilgud ja lausumata sõnad. „Tagurpidi valed“ jätkab seda joont, pakkudes lugejale mõtisklust selle üle, kui palju meist sõltub ja kui palju me iseenda eest varjame. Tegemist on romaaniga, mis ei paku kiireid lahendusi, vaid kutsub aeglasele ja ausale enesevaatlusele.