Kosmosemutt

Raamat avab Ene Ergma loo vestlusliku käsitlusena, kus kaasautor Lea Arme hoiab jutujoont ja küsib täpsustusi. Teos keskendub sellele, kuidas teadusest saab elukestva otsustamise raam: kuidas uudishimu viib astronoomiani, kuidas töö distsipliiniga kannab raskemaid perioode ning kuidas teaduse keel muutub arusaadavaks ka väljaspool auditooriumi. Jutu raskuspunkt on meetodil, mitte legendil. Lugeja näeb, kuidas eesmärgid sõnastatakse, kuidas kahtlus hoiab mõtlemist teravana ning kuidas kogemus aitab keerulisi teemasid selgitada. Läbivaks jooneks on autori enese kirjeldatud sirgjoon: lahtine pea ja järjepidevus; nende najal sünnib tööharjumus, millele toetuvad nii uurimistulemused kui ka avalik esinemine.

Teos liigub peatükiti läbi õpingute, teadustöö ja avaliku elu, sidudes isiklikud valikud konkreetsete töövõtetega. Jutuks tulevad teadlase argised protseduurid, õppetunnid juhendamisest, koostöö ja vaidlus, aga ka vastutus, mis kaasneb otsustega parlamendi- ja ülikooliruumis. Vaateid täiendavad meenutused inimestest ja sündmustest, mis on mõjutanud tööd ja mõtlemist. Eraldi rõhutatakse, kuidas keerulist teemat avada ilma loosungita: esmalt raam, siis näide, lõpuks järeldus. Rütmi hoiavad lühikesed peatükid ja selged üleminekud, mis lubavad lugeda järjest või käsitleda üksikuid teemasid. Lugeja saab mulje tööelust, kus edu ei võrdu juhusega, vaid valmistumise ja läbikukkumistega toime tulemise oskusega.

Väljaanne sobib lugejale, keda huvitab, kuidas teadusest rääkida nii, et sisu ei kaoks vormi alla, ning kuidas tuua keeruline jutt päris inimeste ja otsuste juurde. Raamat on ühtaegu portree ja tööriist: see annab keele, millega sõnastada sihti, hoida fookust ja teha järeldusi, kui surve on suur ja info piiratud. Lõpuks jääb meelde tööviis, mitte poos: harjumus kontrollida eeldusi, teha väikseid samme järjekindlalt ning võtta vastutus sõnade ja valikute eest. Nii kujuneb „Kosmosemutt” lugemiseks, mis aitab mõtestada sihikindlust ja jagada seda ilma ilustamata.