Meenutusi kadunud maailmast

Lauri Vahtre mälestusteraamat „Meenutusi kadunud maailmast“ viib lugeja 1970.–1980. aastate Eestisse, aega, mis tänaseks tundub korraga lähedane ja samas juba kauge. Autor meenutab oma kooli- ja ülikooliaastaid, matku, malevaperioode ning arheoloogilisi väljakaevamisi, milles ta kaasa lõi. Nendes kirjeldustes põimuvad isiklik kogemus ja ajastu üldisem taust, tuues esile toonase noore inimese elulaadi, piirangud ja võimalused. Raamat on ehe dokument sellest, kuidas nõukogude ühiskonna argipäev põrkus noorte loomingulisuse ja vabaduseigatsusega.

Teoses on tähelepanu pööratud paljudele detailidele, mis annavad edasi ajastutruud õhkkonda. Vahtre kirjeldab õpinguid, matkadel kogetud seiklusi, üliõpilasmaleva töiseid ja seltskondlikke hetki ning arheoloogilisi uurimistöid, mis avasid talle uusi teadmisi ja kogemusi. Samuti peegeldub mälestustes noorte omavaheline suhtlus, sõprussuhted ja arutlused, mis peegeldasid tollase ühiskonna kitsaskohti ja samas ka püüdu neist üle olla. Raamat annab seega mitte ainult ülevaate ühe inimese noorpõlvest, vaid ka laiemast põlvkondlikust kogemusest, mida jagasid paljud 1970.–1980. aastate Eesti noored.