Eesti Advokatuuri ajalugu 1919-1994

Lauri Vahtre teos „Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994“ annab põhjaliku ülevaate Eesti advokatuuri kujunemisest ja arengust läbi enam kui seitsme aastakümne. Raamat algab iseseisva Eesti Vabariigi loomisjärgse ajaga, mil advokatuur kui isereguleeruv ja sõltumatu õigusteenistuse vorm alles kujunes. Käsitlus ulatub läbi Nõukogude okupatsiooni ja sellele järgnenud taasisesesvumise aastate, lõpetades 1994. aastaga, mil advokatuur taas saavutas olulisel määral oma iseseisvuse. Teos toob esile õiguskeskkonna muutused, institutsionaalse struktuuri arengud ning advokaatide rolli ühiskonnas erinevate poliitiliste režiimide all.

Vahtre läheneb advokatuuri ajaloole kronoloogiliselt ja analüütiliselt, põimides faktitäpse kirjelduse isikute, seadusandluse ning institutsionaalse elu kirjeldustega. Eriti olulisel kohal on perioodid, mil õigussüsteem oli tugevalt ideologiseeritud ning advokatuuri tegevus allutati poliitilisele kontrollile. Sellest hoolimata näitab autor, et advokaadid suutsid säilitada teatud professionaalse eetika ja missioonitunde. Teos sisaldab dokumente, fotomaterjale ja isiklikke meenutusi, mis annavad edasi ajastu meeleolu ning loovad sideme üksikinimese ja institutsiooni vahel.

Lauri Vahtre on ajaloolane, publitsist ja poliitik, kelle sulest on ilmunud mitmeid populaarteaduslikke ja teaduslikke käsitlusi Eesti ajaloo teemadel. Tema stiili iseloomustab selgus, argumenteeritus ja oskus esitada keerukaid protsesse laiemale lugejaskonnale mõistetaval viisil. „Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994“ on oluline panus Eesti õiguse ja ühiskonnakorralduse ajaloo dokumenteerimisse, sobides nii juristidele kui ka kõigile, kes tunnevad huvi õigusajaloo ja institutsioonilise järjepidevuse vastu Eestis.