Rekvisiitor

Lauri Saatpalu teos „Rekvisiitor“ on poeetiline ja kontsentreeritud pilk teatrimaailma varjulisemasse nurka, kus lavale jõudmisele eelneb vaevu nähtav, ent määrav töö. Pealkiri viitab ametile, mis publiku jaoks jääb sageli märkamatuks – rekvisiitor on see, kes hoolitseb laval olevate esemete eest, tagades nende olemasolu ja funktsionaalsuse. Saatpalu kasutab seda motiivi laiemas tähenduses, et kõnelda inimestest, nähtamatust panusest ja kaduvusest. Raamat koosneb lühikestest proosatekstidest, milles segunevad mälestused, mõtisklused ja argised hetked, millest kujuneb mitmekihiline pilt autorist ja tema maailmatunnetusest. Iga lugu, justkui väike stseen, on täpne ja väljapeetud, jättes rohkelt tõlgendusruumi.

Teose keskmes ei ole konkreetne tegevustik, vaid pigem meeleolud, mõtted ja kujundid, mille kaudu autor ehitab üles oma sisemise lavastuse. Saatpalu tekstid on tihti lakoonilised, kuid laetud allhoovustega, milles peegelduvad nii teatri kui elu iseärasused – ootamatud nihked, peidetud draamad ja kummastav ajataju. Samas ei puudu nendest ka iroonia ning autorile omane poeetiline kergus, mis muudab lugemise vaheldusrikkaks. Rekvisiitor ei tähista pelgalt kutset, vaid ka seisundit, kus inimene ise võib olla osa etendusest, mõistmata veel, mis roll talle on antud. Lugejale avanevad killud maailmast, mis jäävad tavaliselt kulisside taha – nii laval kui elus endas.

Lauri Saatpalu on laiemale avalikkusele tuntud ennekõike muusikuna ansamblist Dagö, kuid ka tema kirjanduslik looming on saanud tunnustust oma omanäolise hääle ja väljenduslaadi poolest. Tema tekstides on tunda muusikalist rütmi ja lavalise kogemuse täpsust, kuid samas ka sügavat tundlikkust ja filosoofilist mõõdet. „Rekvisiitor“ kuulub autorilt ilmunud lühivormiliste tekstide ritta, pakkudes vaadet inimesele, kes vaatleb, aga ei sekku, märkab, aga ei pealetüki – jäädes vahel ise varju, nagu rekvisiitor lavataguses maailmas.