Orpheuse surm

Laurentiu Fulga romaan „Orpheuse surm” on teos, mis liigutab end mütoloogia ja kaasaegse mõttevahetuse piirimaadel. Esmapilgul armastusloona näiv raamat kujutab tegelikult inimese eksistentsiaalseid otsinguid, loovuse ja tõe suhet ning kunstniku vastutust oma loomingu ees. Teose keskmes on kunstnik, kelle sisekaemused ja dilemmad saavad jutustuse kandvaks jõuks. Fulga läheneb inimese olemuse ja olemise probleemidele poeetilise, ent samas vahetu stiiliga, sidudes müütilise motiivi Orpheusest igavikuliste küsimustega loovuse ja surematuse kohta.

Romaan ilmus esmakordselt 1970. aastal ning äratas kohe laialdast tähelepanu. Lugejaskond võttis teose vastu soojalt, kuid arvustused ei olnud üksmeelsed. Kriitikud osutasid, et teoses esineb liialdusi nii erootika kui ka fantastika kujutamisel, kuid just see fantastiline mõõde on Fulga loomingu eripärane joon, mis eristab teda paljudest kaasaegsetest autoritest. „Orpheuse surma” kordustrükkide ilmumine kinnitab, et raamat kõnetas sügavalt nii tavalugejat kui ka kirjandusringkondi. Autor ise nägi oma teoste fantastikas reaalsuse peegeldust ning tõdes, et maailm on kui müütide kogum, milles ajastule omased lood põimuvad igavikulistega.

Laurentiu Fulga (1916–1984) oli rumeenia kirjanik ja publitsist, kelle loomingusse kuulub nii romaane, novelle kui ka näidendeid. Ta alustas sõjakirjanikuna ning koges teise maailmasõja rindeelu, mis jättis tugeva jälje tema varasematesse tekstidesse. Hiljem pöördus ta filosoofiliste ja mütoloogiliste teemade poole, sidudes realistlikku kujutust fantaasia ja allegooriaga. Fulga loomingut iseloomustab sügav huvi inimese sisemaailma, eetiliste valikute ja loomingulise isiksuse rolli vastu. „Orpheuse surm” kuulub tema tuntumate teoste hulka ning väljendab autori arusaama, et tõelist surematust saavutab kunstnik vaid ausa ja tõe nimel loodud loominguga.