Peteri printsiip

Laurence J. Peteri raamat „Peteri printsiip” on satiiriline, ent samas tõsiseltvõetav käsitlus organisatsioonide toimimise loogikast. Autor esitab hüpoteesi, mille kohaselt iga töötaja tõuseb hierarhias seni, kuni jõuab ametikohale, millega ta enam toime ei tule. Teisisõnu: igaüks edutatakse oma ebakompetentsuse tasemeni. Selle väite illustreerimiseks toob raamat hulgaliselt näiteid igapäevaelust – tööelust, haridusest, poliitikast ja isegi perekondlikest suhetest. Tekst on kirjutatud kergelt ja humoorikalt, kuid selle taga peitub tõsine arutelu selle üle, miks süsteemid sageli ei tööta nii tõhusalt, kui võiks loota.

Teos, mis esmakordselt ilmus 1969. aastal, on saanud klassikaliseks organisatsiooniteooria ja juhtimise kriitikaks. Raamatusse koondatud „hierarholoogia” ehk hierarhiliste süsteemide teadus uurib, kuidas ametikohad täituvad ning miks ebakompetentsus kipub süsteemis kinnistuma. Peter toob välja, et edutamine ei pruugi põhineda inimese sobivusel järgmisele ametikohale, vaid sageli pigem varasemate õnnestumiste pealt tehtud automaatsel otsusel. Nõnda tekivad paradoksaalsed olukorrad, kus kompetentsed inimesed liiguvad edasi, kuni osutuvad lõpuks oma ülesannete jaoks ebasobivateks. Raamat on ühtaegu naljakas ja kainestav lugemine, pakkudes äratundmisrõõmu pea igale lugejale.

Laurence J. Peter (1919–1990) oli Kanada kasvatusteadlane ja psühholoog, kes tegutses peamiselt Ameerika Ühendriikides. Ta töötas õpetajana, koolipsühholoogina ja õppejõuna, tehes uurimusi hariduse ja organisatsioonide valdkonnas. „Peteri printsiip” tõi talle rahvusvahelise tuntuse ning sellest sai mõjukas teos, mida tsiteeritakse sageli juhtimise, personalitöö ja organisatsioonikäitumise teemadel. Hiljem avaldas Peter veel mitmeid teoseid, mis laiendasid tema tähelepanekuid inimkäitumise ja hierarhiate kohta. Tema pärand seisneb selles, et ta suutis teadusliku täpsuse ja huumori kaudu näidata inimlike süsteemide varjukülgi ja absurdsust.