Saatan kannab Pradat

Raamat jälgib noore ajakirjanikuhakatise Andrea Sachsi teekonda, kui ta asub tööle moeväljaande peatoimetaja Miranda Priestly assistendina. Teos näitab päeva rütmi, mis koosneb piiksuvatest telefonidest, järskudest ülesannetest, katkistest graafikutest ja linna läbivatest maratonidest, kus iga minut muutub mõõdikuks. Lugeja liigub koos peategelasega toimetuse koridoridest showroom’idesse, stuudiotesse ja lennujaamadesse ning näeb, kuidas “lihtne” töö kirjeldamatult laieneb: rõivaste toomised, e-kirjade filtreerimine, võimatute kontaktide leidmine, tagasisõnumid öösiti. Sellest kujuneb romaan kontrolli ja kuulekuse mehhanismidest, kus väikesed otsused kuhjuvad ja suruvad inimesele peale rolli, mis ei näi alguses püsiv, kuid hakkab määrama keelt, sõprussuhteid ja uneaega. Lugu paneb tähele piiri, millel erialane ambitsioon muutub vahendiks, mis sööb ära teised plaanid, ja küsib, mis jääb järgi, kui edu mõõtmiseks kasutatakse vaid teiste seatud lattisid.

Teos annab pildi moesüsteemist kui tarneahelast, mis algab kavandist ja lõpeb kaanepildiga, ning näitab, kuidas iga lüli toidab järgmisi: stilistid, assistendid, kullerid, pressiosakonnad, PR-kalendrid. Raamat kirjeldab, kuidas peategelane kaotab side varasema minaga ja hakkab kandma tööd nagu vormiriietust, mis nõuab kiiret kohalolu ja vaikset allumist. Sõprussuhted harvenevad, isiklikud eesmärgid lähevad pausile, ning töö sekkub isegi lugemisse ja sööki. Lugu ei keskendu moemärkide hiilgusele, vaid sellele, kuidas nähtavus tekib ja kuidas nähtamatus on töö tegelik hind. Iga stseen kinnitab, et asendus on lihtne: kui üks inimene väsib, astub asemele järgmine, ja süsteem jätkub. Nii muutub romaaniks ka juhend, kuidas ära tunda hetk, mil on vaja sammust tagasi astuda ja otsustada, kas hinda maksta või suund muuta.

Autor Lauren Weisberger töötas varem moeajakirja peatoimetaja isikliku assistendina ja kasutab selles romaanis kogemuse raami, et näidata võimusuhete peent liikumist ning organisatsiooni nähtamatuid reegleid. Kirjanik keskendab pilgu sellele, kuidas töökeel vormib inimest ja kuidas edulugu koosneb lugematutest väikestest teenustest, mille tegijaid keegi ei märka. Autor loob peategelasele ruumi, kus valikud ei ole suured žestid, vaid väiksed nihked, mis kogunevad. Romaan annab lugejale distantsi, et näha, kuidas süsteem toodab edu ja ebaedu korraga, ning küsib, millal on õige hetk roll maha panna ja öelda, et sellest piisab. Nii koorub loost kirjanik, kes suudab panna tööpäeva kulgemise rääkimata valjusti kõlama ja teha nähtavaks selle, mis tavaliselt jääb fotode taha.