Nagu šokolaadi keeduvesi

Romaan seab tegevuspaigaks De la Garzade perekonna, kus noorim tütar Tita kasvatatakse üles vaikse, kuid range reegliga: tema jääb emale hooldajaks ning abielu ei tule kõne alla. Tita ja Pedro vastastikune kiindumus põrkub selle korralduse ja Mama Elena jäiga tahtega. Keeld ei vaigista soovi, vaid surub selle kööki, kus Tita valmistab roogi, mis kannavad endas tundeid ja mälestusi. Rõõm, hirm, armukadedus ja leppimine imbuvad toitudesse ning kanduvad sööjate kehasse ja käitumisse. Lugu ei ehita fantaasiast eraldi maailma, vaid laseb üleloomulikul avalduda argises tegevuses: küpsetamine, lõikamine, keetmine ja serveerimine saavad jutustuse kandvaks tegevuseks, mille kaudu armastus püsib, muutub ja otsib väljapääsu. Köök ei ole taust; see on lava, kus perekondlik kord, vaikimised ja mässud sõnastuvad retseptide abil ning kus keelud loovad just selle tee, mille kaudu tunded hakkavad tegutsema ja teised inimesed mõjutuvad.

Teos liigub läbi kaheteistkümne peatüki, millest igaüht alustab konkreetne retsept ning praktiline toiming. Nii saab raamatu struktuurist ajamõõt, mis seob hooaja, söögi ja sündmused. Tita ei argumenteeri, vaid tegutseb käsitöö kaudu: suhkur, puljong, kakaomass ja puljongiluud muutuvad vahenditeks, millega ta ütleb välja, mida ta sõnadesse panna ei saa. Romaan uurib traditsiooni ja isikliku vabaduse pingeid, keha ja tunde suhet, aga ka seda, kuidas söömine loob kogukonda ning taastoodab hierarhiaid. Korduvad motiivid – vaikne sõnakuulelikkus, millele järgneb jõuline reaktsioon; armastuse ja kohuse vastasseis; retsepti täpne järgimine ning intuitiivne kõrvalepõige – näitavad, kuidas igapäevased otsused kujundavad saatust. Köögis toimuv ei paku pelgalt maitseelamusi, vaid toimib mälupinna ja mõjutusvahendina: retsept on korraga mäletamise viis ja vastupanu vorm. Nii hoiab raamat üheskoos koduse töö, kehalise kogemuse ja ühiskondliku korrastuse.

Laura Esquivel on Mehhiko kirjanik ja stsenarist, kelle looming seob argise tegevuse ja imaginaarse elemendi, ilma et ta eraldaks need erinevatesse registritesse. Ta kirjutab perekonnast kui institutsioonist, mis korrastab tundeid ning reguleerib naiste ja meeste rolle, kuid jätab samal ajal lünki, kuhu inimene saab paigutada omaenda soovi. Autor kasutab kööki mitte dekoratsioonina, vaid sotsiaalse ja emotsionaalse jõu väljana: toit on tema tekstides keele ja mälu pikendus. «Nagu šokolaadi keeduvesi» oli Esquiveli esikromaan ning selle edu tõi talle rahvusvahelise tuntuse; hilisem looming jätkas sarnase meetodi arendamist, sidudes retseptid, rituaalid ja perekonnalood enesemääramise ja läheduse otsingutega.