Röövitud nägu. Kahekümneaastasena Kabulis

Latifa „Röövitud nägu. Kahekümneaastasena Kabulis“ on isiklikul kogemusel põhinev tunnistus elust Talibani võimu all. Tekst ei keskendu mitte laiemale poliitilisele analüüsile ega ajaloolisele taustale, vaid esitab olukorra ühe konkreetse vaatenurga kaudu. Autor jutustab oma kogemust noore naisena linnas, kus igapäevaelu muutub järk-järgult kontrollimehhanismide, hirmu ja nähtamatu vägivalla struktuuriks. Sündmused toimuvad suures osas siseruumides, mis muutuvad füüsiliseks ja vaimseks kitsenduseks. Vabaduse mõiste ei seostu mitte üksnes liikumise või eneseväljendusega, vaid ka keha ja isikuõiguste piiramise kaudu.

Raamatu ülesehitus järgib isikliku mälestuse rütmi – peatükid vahelduvad olmeliste kirjelduste ja lühikeste, teravate episoodidega, mis tähistavad muutuste süvenemist. Suhted pereliikmete, sõprade ja naabritega moodustavad tausta, mille najal ilmneb ühiskondliku süsteemi mõju üksikisikule. Tekst ei paku järjekindlat kronoloogiat ega lõpuni selgeid järeldusi. Jutustaja hääl jääb pigem registreerijaks kui hindajaks, kirjeldades, mida on nähtud, kuuldud ja kogetud. Kohati on keskmes lihtsad tegevused – poodimineku katsed, kooliskäimise võimalikkus, kodused vestlused –, mille taustal hakkavad välja joonistuma suuremad jõujooned ja piirangud.

„Röövitud nägu“ ei kujuta endast valmis lugu, vaid killustatud kogemust, mis muutub oluliseks just seetõttu, et see ei püüa olla ülevaatlik ega kõikehõlmav. Tegemist on tunnistusega, mis jääb määratlemata žanri ja eesmärgi vahele – see ei ole päevik ega poliitiline manifest, vaid katse fikseerida olukord, milles rääkimise võimalus ise on piiratud. Lugemine eeldab valmisolekut püsida kirjelduste tasandil, mõistmata või selgitamata, mis jääb sõnade taha. Selline käsitlus ei anna vastuseid, kuid hoiab avatuna küsimuse, mida tähendab elada ruumis, kus subjektsus ei ole antud, vaid tuleb alles kujundada.