Sokratese surm

Lars Gyllensteni „Sokratese surm“ on filosoofiline romaan, mis vaatleb inimvabaduse, südametunnistuse ja ühiskondliku korra vahelisi pingeid läbi tuntud antiikfilosoofi elu ja hukkamise loo. Teos ei püüa olla ajalooline rekonstruktsioon, vaid pigem intellektuaalne mõtisklus ja eksistentsiaalne tõlgendus Sokratese isikust ja tema maailmast. Autor kasutab müütilise ja ajaloolise aine põimingut, et esitada küsimusi, mis ulatuvad ajas kaugemale: kas tõde on alati absoluutne, millal muutub südametunnistus poliitiliselt ohtlikuks, ja mida tähendab jääda truuks iseendale isegi elu hinnaga?

Romaan ei järgi klassikalist süžeed, vaid kulgeb fragmenteeritud ja meditatiivses laadis, liikudes dialoogidelt sisemonoloogidele ning lugejat kõnetavatele üldistustele. Gyllensten kasutab Sokratese kuju kui vahendit, et kõneleda kaasaegse inimese sisemistest dilemmadest. Ateena demokraatia, mille raamides filosoof tegutses ja hukkus, on autori käsitluses ühtaegu idealiseeritud ja kriitiline taustsüsteem. Nii muutub Sokratese protsess üldinimlikuks tähisjuhtumiks – olukorraks, kus tarkus, vabadus ja võim satuvad lahendamatusse vastuollu. Gyllensteni keelekasutus on tihe ja mõtlik, nõudes lugejalt tähelepanu ja kaasamõtlemist.

Lars Gyllensten (1921–2006) oli rootsi arst, esseist ja akadeemik, kes tuntust kogus eeskätt oma filosoofiliste ja eksperimentaalsete romaanidega. Ta kuulus Rootsi Akadeemiasse ja oli aastatel 1977–1986 ka selle alaline sekretär. Tema loomingus põimuvad teaduslik maailmavaade, sügav eetiline tundlikkus ja kirjanduslik mängulisus. „Sokratese surm“ on üks tema tuntumaid teoseid, mis peegeldab hästi autori huvi moraalsete otsustuste, vabaduse piiride ja kultuurilise identiteedi vastu. Gyllensten ei paku valmisvastuseid, vaid suunab lugejat iseendaga dialoogi astuma – nii nagu tegi ka Sokrates oma vestlustes.