Proua Sorgedahli kaunid valged käed

Lars Gustafssoni novellikogu „Proua Sorgedahli kaunid valged käed“ koosneb lugudest, mis ühendab peen tähelepanek, nostalgiat kandev meeleolu ja vaoshoitud huumor. Tegu ei ole pelgalt isiklike mälestuste või fiktiivsete episoodidega, vaid pigem elu äärealadele paigutatud novellidega, kus ajataju hajub ning argielu vaiksed detailid muutuvad keskseteks tähendustekandjateks. Pealkirjanovell toob lugeja ette ühe väikese Rootsi linna suveõhtud ja vaikse intriigi, kus pealtnäha tähtsusetud kohtumised ja tähelepanekud paljastavad inimese sisemaailma habrast olemust. Kogumik tervikuna mõjub kui aeglases tempos kulgev mõtisklus inimsuhete, mälu ja elu juhuslikkuse üle.

Gustafssonile omaselt on tekstides filosoofiline sügavus, mis ilmneb ilma otseste deklaratsioonideta. Novellide tegelased ei ela suurt elu, vaid pigem ekslevad oma harjumuste ja mõtete vahel, otsides rahu või selgust. Autor vaatleb neid kaastundlikult ja huumoriga, kuid mitte irooniliselt. Aja ja mälu teema on läbiv: kuidas inimesed püüavad talletada hetki, mis näivad tähtsusetud, kuid mille kaudu kujuneb arusaam elatud elust. Kogu keelekasutus on vaoshoitud, täpne ja intiimne, mis muudab lugemise rütmiliseks ja meditatiivseks. Gustafsson oskab tabada elu sõnatu tasandi, pakkudes lugejale mõtlikku, kuid mitte raskepärast lugemiselamust.

Lars Gustafsson (1936–2016) oli rootsi kirjanik, filosoof ja kirjanduskriitik, keda hinnati eeskätt tema võime tõttu ühendada eksistentsiaalne mõtlemine ja kirjanduslik meisterlikkus. Ta oli viljakas autor, kelle looming hõlmas romaane, luulet, esseistikat ja jutustusi. „Proua Sorgedahli kaunid valged käed“ esindab tema hilisemat perioodi, kus süvenev elutarkus ja lakooniline stiil moodustavad terviku, mis kõnetab vaiksel, kuid püsival viisil. Eesti keeles ilmunud kogumik avab ukse ühe põhjamaise mõtleja sisekaemustesse, mis puudutavad elu, mille ilu seisneb just selle kaduvuses ja varjatud tähendustes.