Lapsepõlve paradoksid: reaalsus ja tulevikusuundumised

Uurimisandmed tõestavad, et tänapäeva lapsevanemad hakkasid arendama oma lastes antropotsentrilisi väärtusi: püüet autonoomsuse, sõltumatuse, eneserealiseerimise ning väljenduse spontaansuse poole. Teisalt võib nentida kasvukeskkonna teatavat dehumaniseerumist, milles suurt osa hakkavad mängima materiaalsed väärtused: võim, raha, massikultuuri esemed ja nähtused, mida kasutatakse pedagoogilise mõjutamiste meetoditena. Selle tulemusena on lapsed orienteeritud hedonismile ja üha uute muljete saamise vajadusele. Erilise aktuaalsuse omandavad esemed ja mänguasjad, mis väljendavad lapse jaoks aktuaalse prestiiži sümboolikat. /---/Perekultuuris sai iseloomulikuks emotsionaalse suhtlemise ja tunnete väljendamise sügavuse defitsiit. Lastevanemate suur hõivatus tööl ja sellest tulenev väsimus ei soodusta rahulikku, hingelist suhtlemist peres ja lapsega suhtlemisele eraldatud ajalimiiti. Kümnendik lastevanematest veedavad oma puhkuse lastest eraldi, kuna leiavad, et nendel on samuti õigus puhkusele. Kuuendik lapsevanematest ei vestle oma lapsega õhtuti talle lasteaeda järele minnes. Ebapiisava suhtlemise puudulikkuse tagajärjena märgivad respondendid suurt hulka logopeedilisi lapsi.
Respondendid nendivad, et kaheksandikus peredes degradeeruvad elumõttelised ja kõlbelised väärtused, nendes peredes ei anta lastele teadlikult edasi humanistlikke väärtusi, kuna need võivad saada takistuseks elueesmärkide saavutamisel. Neis peredes õpetatakse lastele egoismi, kõrkust, püüdu rohkem saada kui anda.
Balti- ja Põhjamaade konverentsi ettekanded 16.-17. novembril 2002. aastal Tallinnas.