Vabaduskiri

Lall Kahase kirjandusliku varjunime all esinevadIko Maran (s 1915) ja Bernhard Lülle (s 1921)
Romaan on raskest pärisorjuse ajast Eestis ja valgustab maarahva tolleaegset elu ja pürgimist vabaduse poole.
Tore vanaaegne kujundus pildiallkirjadega illustratsioonidega.
Paar kärmet noormeest jooksis Toomale järele ja üks neist vibutas juba põlevat tukki, et seda Jaagu pihta virutada. Jaak vehkis kätega: "Ma pole libahunt! Ma olen inimene!" Nüüd tulid noored mehed talle lähedale, tunnistasid hoolega ja talutasid ta lõkke äärde. Siin võis igaüks näha, et ta oli harilik surelik, ainult rohkem kaltsus, karvas ja näljast hall. Tooma-nimeline mees uudistas pääsenut hoolega: "Kas pole sa Unna Jaak, kes möödunud esmaspäeval Vaignalt tulema tuli?" "Mina see olen tõesti.”Korjukse Jaak ütles: "Sinu õnn, et meie hulgas sundijaid pole. Härra pakub sinu tabajale kümme taalrit. Sa olevat ta uhke jahikoera surnuks löönud, Räägi õige, kus sa nii kaua redutasid?" "Metsas," kostis Jaak. Kui õitsilised seda kuulsid, avasid nad oma kehvad leivakotid ja igaüks pakkus head-paremat, mis tal oli. Ainult seda ütlesid vanemad mehed, et kokkukuivanud sooltega ei või korraga palju süüa, juua aga küll. Ja nad panid oma lassid tema ette.