Varjatud allikas

„Varjatud allikas“ on slovaki kirjaniku Ľudo Zúbeki ajalooline jutustus, mille sündmustik viib lugeja keskaegsesse linna käsitööliste, rae ja kiriku maailma. Teose keskmes on puunikerdaja, kelle saatus pöördub pärast õnnetust, mis jätab ta oma tööst ilma. Lugu algab altari sisseõnnistamisele järgnenud sündmustega, kus meister Pavol kingib talle maja turuplatsi ääres – justkui kompensatsiooniks kaotuse eest, mille põhjustas tema süü. Peategelane seisab valiku ees: kas võtta vastu annetus, mis tundub kui alandus, või keelduda, hoolimata sellest, et tal tuleb hoolitseda oma pere ja tütre Agneska eest. Sisemised võitlused viivad lugeja inimlikult valusate tunnete juurde – viha, uhkuse ja andestuse teema juurde.

Romaan toob esile ühiskondlikud pinged käsitööliste ja linnavõimu vahel ning näitab, kuidas ühe inimese õnnetus võib saada proovikiviks kogu kogukonnale. Samuti tõstatub küsimus, kas materiaalse kingitusega on üldse võimalik heastada kaotatud töö- ja loomevõimet. Zúbek seob sündmustikku religioosse ja moraalse mõõtmega – palveränduri kuju ning altari sümboolika viitavad sellele, et tegelik allikas, millest jõudu ammutada, peitub inimese sisemuses, mitte ainult maises varas. Nii saab lugu ühe meistri majast ja puunikerdaja käest laiemaks allegooriaks inimese väärikuse, andestuse ja sisemise rahu otsingust.

Ľudo Zúbek (1907–1969) oli slovaki proosakirjanik ja esseist, keda tuntakse eelkõige ajalooliste romaanide ja esseede autorina. Tema teosed on sageli seotud Slovakkia mineviku ja kultuurilise pärandiga, kuid neid iseloomustab ühtlasi tugev psühholoogiline mõõde. Zúbek sidus ajaloolised motiivid universaalsete inimlike teemadega, muutes oma loomingut kättesaadavaks laiemale lugejaskonnale. „Varjatud allikas“ kuulub tema küpsema loomingu hulka, milles ajaloolise ainese kaudu avatakse inimhinge sisemisi vastuolusid ja eetilisi dilemmasid.