Lõplik pimestus

Romaan kujutab sõjast räsitud tuleviku-Euroopat, kus aastatepikkune konflikt ja katkestatud võimukorraldus on jätnud maa tühjaks ning killustunud üksustega valvatuks. Jutustus liigub koos nimetu leitnandiga, kelle rühm hoiab korda ja otsib elamisvõimalusi keset kokku kukkunud haldust ja katkestatud taristut. Sündmused koonduvad otsustuskohtade ümber: kas jätkata sõjaseisukorra rutiine või luua toimiv tsiviilikord, kas pidada piire või avada kanalid, kas alluda käsuliinile või võtta vastutus iseenda nimel. Tõlge asetab loo eesti lugeja ette ettevaatliku selgusega: tegu on ulmeromaaniga võimalikust tulevasest globaalsest kokkupõrkest, mille ainese autor kirjutas enne teist suurt sõda, ning mille toon on karge, mitte dekoratiivne. Teos ei ehita suurejoonelist tehnilist maailma, vaid hoiab fookust rühma liikumisel, lakoonilisel dialoogil ja võimuvahekordadega kohanemisel.

Raamat töötab mehhanismina, kus väiksed taktikalised teod sünnitavad poliitilise tagajärje. Lugeja näeb, kuidas valve, varustus, karistused ja lubadused kujunevad uue korra keeleks; kuidas lahingupäeviku napp klausel määrab piiri ja kuidas üks välikohtumine muudab territooriumi tähendust. Jutustushääl ei kanna manifesti, vaid mõõdab, mida teeb üks lause rühma distsipliiniga, mida teeb üks käsk tekkinud vaikusega. Ruum – sild, karantiinivöönd, ülekuulatav punkt – on tööriist, millega testitakse otsustusvõimet. Nii kasvab raamatust skeem selle kohta, kuidas võimuvahetus toimub ilma piduliku väljaku ja loosungiteta: otsus tekib valvest ja varustusest, korratavast rutiinist, hirmust ja vaoshoitusest. Tõlke paratekstid kinnitavad, et siinne väljaanne vahendab teksti eesti lugejale ilma üleliigse selgituskoormata, jättes lugejale ruumi näha, kuidas sõna ja kord teevad oma aeglast tööd.

L. Ron Hubbard on ameerika ulmekirjanik, kelle proosas on keskne distsipliini, käsu ja vastutuse kokkupuutepunkt. See romaan esindab tema varase perioodi jutustamisviisi: napp dialoog, lakooniline tegevus, fookus väikestes vahetustes, mille kaudu tekib uus võimuhierarhia. Kohalikud raamatupoed vahendavad autori teoseid järjekindlalt, mis lubab lugeda teda kui autorit, kes kasutab sõjajärgse või -järgse olukorra kirjeldamiseks lihtsat, kuid sihikindlat struktuuri. Eesti väljaande teave – sh tõlkija nimi ja ilmumisandmed – on poes selgelt esitatud ning võimaldab raamatu paigutada siinse ulmekultuuri riiulisse ilma ülearuse reklaamita. Nii saab teost käsitleda kui tööriista, millega lugeja uurib, kuidas rühma logistika ja sõnakasutus kujundavad võimukorraldust olukorras, kus vanad institutsioonid on lagunenud, ent vajadus korra järele ei kao.