Kolmas põlvkond. Ljuba Lukjanskaja

Kuzma Tšornõi koguteos „Kolmas põlvkond. Ljuba Lukjanskaja“ koondab kaks 1930. aastatel kirjutatud romaani, mis annavad hea läbilõike valgevene nõukogude kirjanduse kujunemisest ja teemaderingist. Esimene romaan „Kolmas põlvkond“ käsitleb keerulisi sündmusi poola okupatsiooni viimastel päevadel ja sellele järgnenud perioodil, kui maapiirkondades juurutati uut nõukogude korda. Konfliktid kohalike elanike ja vaenulike jõudude vahel toovad esile ühiskondlikud pinged, aga ka püüdluse uue korra kindlustamisele. Teos on üles ehitatud vastanduste kaudu – vana ja uue eluviisi põrkumine näitab, kuidas muutuvad nii inimeste hoiakud kui ka arusaamad oma tulevikust.

Teine romaan „Ljuba Lukjanskaja“ keskendub noorele tütarlapsele, kes on sõja tõttu jäänud kodutuks ning peab oma elu uuesti üles ehitama. Loo keskmes on eneseleidmise ja kohanemise motiiv: Ljuba peab leppima kaotustega, kuid samas avastab võimaluse uuteks algusteks ja paremateks väljavaadeteks. Romaan toob esile moraalsed ja psühholoogilised katsumused, millega inimene seisab silmitsi keerulistel aegadel, samal ajal rõhutades kollektiivi ja uue ühiskondliku korra tähtsust. Seeläbi moodustub realistlik, kuid ideoloogiliselt laetud pilt, kus isiklik saatus ja laiemad ajaloolised protsessid põimuvad.

Kuzma Tšornõi (1896–1944), kodanikunimega Nikolai Platonavitš Ramazanov, oli valgevene kirjanik ja avaliku elu tegelane, keda peetakse üheks oma maa nõukogude proosa klassikuks. Ta alustas loometeed luuletajana, kuid sai tuntuks eelkõige romaanide ja jutustuste kaudu, milles kujutas talupoegade elu, ühiskondlikke konflikte ja uue korra juurdumist. Tšornõi loomingus on oluline roll psühholoogilisel lähenemisel ja detailirohkel realismil, mis ühinesid nõukogude ideoloogia rõhuasetustega. Tema elu katkes Teise maailmasõja ajal, kuid tema teosed jäid osaks valgevene kirjanduse arengust, pakkudes nii kunstilist kui ka ajaloolist tunnistust 20. sajandi esimesest poolest.