Kuusteist Eesti kirja

Raamat „Kuusteist Eesti kirja“ koondab valiku kirju, mille Eesti ühiskonnaelus olulised mõtlejad, loovisikud ja ühiskondlikud autoriteedid on saatnud kujuteldavale Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäeva puhul. Tegemist on mõttelise dialoogiga riigiga – katsega peegeldada selle väärtusi, valikuid ja arenguteid läbi isikliku kogemuse ja vaatepunkti. Iga kiri on kirjutatud justkui eraldi isiksuse peegeldus, kuid kokku moodustavad need mitmekesise mosaiigi, mis avab ühiskonna hoiakuid, püüdlusi ja ka kriitilisi tähelepanekuid iseseisvuse tähenduse kohta. Kogumiku tonaalsus on vahelduv – mõnes kirjas avaldub tänu ja lootus, teises kriitika ja nõudlikkus, kolmandas mõtisklev ettevaatlikkus.

Teose autoriteks on tuntud Eesti mõtlejad ja kultuuritegelased, kelle häälel on ühiskondlik kaal. Kirjutajate seas leidub nii loomeinimesi kui ka teadlasi ja ühiskondlikke eestkõnelejaid, kelle käsitlus Eesti riigist peegeldab nende isiklikku suhet oma kodumaaga. Kirjad ei ole niivõrd kronoloogilised või poliitilised ülevaated, kuivõrd sisekaemused – sageli intiimsed, vahel poeetilised, mõnikord valulikult ausad. Nii kerkivad esile erinevad probleemkohad, mis vaevavad kirjutajaid – olgu selleks hariduse olukord, rahvustunne, regionaalsed lõhed või keskkonnahoid –, kuid samas peegelduvad ka ootused ja usaldus riigi kui ühise kodu suhtes. Kirjad loovad ruumi aruteluks ning kutsuvad lugejat mõtlema, mis on see Eesti, mida me tegelikult soovime.

Kogumiku koostas ajakirjanik ja esseist Sirp’i peatoimetaja Kaarel Tarand. Tema eestvedamisel on raamat saanud vormilt lihtsaks, kuid sisult kaalukaks tekstide kogumikuks, mis asetub Eesti kultuurilisse mõttepärandisse kui üks võimalus riigi sünnipäeva tähistamiseks läbi kriitilise ja isikliku pilgu. Tarandi toimetajatöö hoiab kirjade tooni ühtlasena mõtliku ning väärika, vältides sentimentaalsust, kuid võimaldades emotsionaalset ausust. Teos on mõeldud nii kaasaelamiseks kui kaasa mõtlemiseks – sobilik lugemine igale, kes tunneb huvi Eesti oleviku ja tuleviku vastu.