Küülikukasvatus

Teos „Küülikukasvatus“, ilmunud 1959. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel, on käsiraamat, mis tutvustab küülikute pidamise põhimõtteid ja praktilisi töövõtteid kodu- ja väikefarmides. Raamat oli mõeldud eelkõige kolhoosnikele, sovhoositöötajatele ja talupidajatele, kes soovisid suurendada toidutootmist või mitmekesistada majapidamist küülikukasvatuse kaudu. Teos kajastab nii teoreetilisi aluseid – tõuaretust, bioloogiat ja söötmist – kui ka igapäevaseid hooldusvõtteid ja majanduslikke kaalutlusi, lähtudes nõukogude perioodi põllumajanduse korraldusest ning selleaegsetest tootmissoovitustest.

Raamat annab juhised küülikutele sobiva elukeskkonna loomiseks, sealhulgas puuride tüübid, paigutus ja hügieeninõuded. Eraldi käsitletakse küülikute toitmist eri vanuse- ja tootmisetappidel, samuti sigimist, poegimist ning noorloomade kasvatamist. Tähelepanu pööratakse ka haiguste ennetamisele ja ravile, rõhutades veterinaarsete teadmiste olulisust. Praktilise osana tuuakse näiteid ka küülikukasvatuse toodangu – liha, naha ja villa – kasutusvõimalustest ning lihtsatest töötlemisvõtetest. Käsiraamatu toon on õpetlik ja normatiivne, lähtudes tollastest plaanimajanduslikest põhimõtetest ja standarditest.

„Küülikukasvatus“ kuulub nõukogudeaegsete põllumajanduskäsiraamatute hulka, mis olid suunatud teadmiste levitamisele laiale elanikkonnale ja isikliku abimajanduse arendamisele. Kuigi osa teoses toodud andmetest ja soovitustest on tänapäevaks aegunud, pakub raamat väärtuslikku sissevaadet 20. sajandi keskpaiga loomakasvatuspraktikasse Eestis. Samuti aitab see mõista, millist rolli nähti väikeloomakasvatusel toidujulgeoleku ja majapidamiste iseseisvuse suurendamisel. Teos on huvipakkuv allikas ka neile, kes uurivad põllumajanduse ajalugu või igapäevaelu nõukogude perioodil.