Pärast. Lühijutte ja följetone

Start
Me oleme ühe käe viis sõrme.
Mees tiitellehel ja: Ignaz Wrobel. Peter Panter. Theobald Tiiger. Kaspar Hauser. Need varjunimed on pimedusest sündinud, mõeldud mänguna, mänguks leiutatud - see kõik oli tookord, mil «We ltbühnes» ilmusid minu esimesed kirjutised. Väike nädalaleht ei talu ühte ja sama meest neli korda ühes numbris ja nii need homunkulused naljaks välja mõeldud said. Nad nägid endid trükituna, uperpallitasid veel läbisegi; juba tõusid istukile, läksid enesekindlarnaks; väga kindlaks, uljaks - hakkasid oma elu elama. Varjunimed on otsekui pisikesed inimolendid; ohtlik on leiutada nimesid, esineda kellegi teisena, nimesid omaks võtta - nimi hakkab elama. J a mänguna alanu lõpebki helge skisofreeniaga.
Ma armastan meid. Ilus oli nimede taha peitu pugeda ja saada Siegfried Jacobsohnilt sääraseid kirju:
«Väga austatud härra! Pean Teile teatama, et loen Teie vaartuslikku ajalehte ainult Ignaz Wrobeli artiklite pärast. See mees on minu meele pärast. Kummatigi aga on Teil seal toimetuses keegi vististi vanem härra Peter Panter, kes Teie juures küllap armuleiba sööb. Tema ma Teie asemel küll. .. »