Kunstiteaduslikke uurimusi 7. osa

„Kunstiteaduslikke uurimusi. 7. osa” on Eesti kunstiteaduse aastaraamat, mis koondab artikleid ja uurimusi visuaalkultuuri, arhitektuuri ja kunsti ajaloo teemadel. Kogumiku sisu peegeldab 1990. aastate alguse kunstiteaduslikku mõtteviisi ja uurimisfookust, mil toimus teadusruumis mitmeid paradigmanihkeid, sealhulgas suurem huvi varasemate ajalooperioodide ümberhindamise, uute allikate käsitluse ning kaasaegse metoodika rakendamise vastu. Artiklid hõlmavad nii üksikobjektide detailseid analüüse kui ka laiemat kultuuriloolist raamistikku, asetades uuritava nähtuse Eesti ja Euroopa kunstiarengu konteksti.

Seitsmendas osas avaldatud tööd käsitlevad muuhulgas keskaegset ja varauusaegset arhitektuuri, kunstiteoste atribueerimisprobleeme ning muinsuskaitselisi küsimusi. Samuti leidub käsitlusi 19. ja 20. sajandi kunstnikest, kunstisuundadest ja esteetilistest arusaamadest, mis olid nõukogude perioodi lõpu järel saanud uue tõlgendusvabaduse. Mitmed artiklid tuginemisid arhiivimaterjalidele ja vähetuntud allikatele, pakkudes uut vaatenurka Eesti kunstiloole. Teadustekstidele lisanduvad tihti illustratsioonid, joonised ja fotod, mis toetavad uurimuste argumentatsiooni ja annavad visuaalse ülevaate käsitletavatest objektidest.

Aastaraamatu väljaandjaks on olnud Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing koostöös kirjastusega Kunst. Sarja toimetajad ja autorid on valdavalt erialase akadeemilise taustaga uurijad, kelle panus on olnud oluline Eesti kunstiteaduse kujunemisel professionaalseks ja rahvusvaheliselt seotud teadusvaldkonnaks. „Kunstiteaduslikke uurimusi” kui sari täidab jätkuvalt olulist rolli kunstiteaduslike käsitluste publitseerimisel ning erialasisese dialoogi edendamisel. Seitsmes osa on osa sellest järjepidevusest, kandes edasi Eesti visuaalkultuuri uurimise ja mõtestamise traditsiooni.