Kunstiteaduslikke uurimusi 2018/27

Kunstiteaduslikke uurimusi 2018/27 erinumber on ajakirjanumber, mis koondab ühe kaane vahele Balti ja eeskätt Läti ning Leedu kunstiajaloo ning visuaalkultuuri uurimusi. Kogumik liigub 19. sajandi kunstielust ja tekstipärandist kuni külma sõja perioodi ning hilise 20. sajandi kaasaegse kunstini, andes pildi sellest, kuidas piirkondlikku kunstiajalugu kirjutatakse eri keelte ja traditsioonide ristumiskohas. Teema keskmes on nii kunstnike ja näituste käsitlemine kui ka kunstiteaduse enda institutsionaalne ajalugu: sõnaraamatud, ülevaateteosed, monograafiad ja muuseumide töö. Ajakiri seob teoreetilise vaate konkreetsete juhtumiuuringutega, mis avavad Balti kunstiruumi ja selle uurimise võimalusi.

Numbris kirjutab Kristiāna Ābele avaartiklis kunstiajaloo allikatest ja kunstnike leksikonidest ning juhatab sisse erinumbri fookuse. Tojana Račiūnaitė ja Jolita Mulevičiūtė käsitlevad 19. sajandi Leedu kunsti uurimisvälja ning nähtamatuks jäänud originaale, Ābele teine artikkel vaatleb Baltimaade ja Läti kunstnike leksikonide „perekonnapuud“. Baiba Vanaga uurib nais kunstnikke näitusearvustuste prisma kaudu, Bart Pushaw kirjutab „elavatest kividest“ ja maastikuökoloogiast Balti visuaalkultuuris, Ieva Kalnača vaatleb orientalistlikke motiive Läti arhitektuuris ja kunstis, Laima Laučkaitė saksa kunsti rolli sõja-aegses Vilniuses, Ieva Astahovska külma sõja aegseid visionaarseid maailmu. Hilisem periood on esindatud Jüri Kermiku käsitlusega noortest Eesti disaineritest 1980. aastatel, Agnė Narušytė analüüsib Post Ars’i fotoperformance’eid, Julija Fomina „kaasaegse“ mõiste kujunemist Leedu näitusepraktikas ning Linara Dovydaitytė publiku kaasamise probleeme kunstimuuseumides. Ülevaadetes kirjutavad Stella Pelše Läti kunstiajaloolistest monograafiatest ning Eduards Kļaviņš Läti kunstiajaloo käsiraamatute sarjast.

Number sobib lugejale, keda huvitab Balti kunstiajaloo võrdlev käsitlus ning kunstiteaduse enesereflektsioon. Artiklid näitavad, kuidas piirkondlikku materjali saab käsitleda ühtaegu rahvusliku ja rahvusvahelise raamistikuna, põimides institutsioonilugu, näitusepraktikat ja konkreetseid teoseid. Ajakirinumber on kasulik töövahend kunstiajaloo üliõpilasele, kuraatorile ja muuseumitöötajale, pakkudes nii detailseid juhtumiuuringuid kui ka ülevaateid sellest, kuidas kunstiajalugu Läti ja Leedu näitel süstematiseeritakse. Mitmekesine autorite ring ja teemade haare teevad kogumikust lähtekoha, millelt edasi liikuda nii Balti kunstiajaloo kui ka laiemalt piirkondlike kunstilugude uurimisel.