Kunst ja Kodu 1/1959

Ajakiri Kunst ja Kodu 1/1959 on kodu ja visuaalkultuuri piiril paiknev number, mis koondab praktilised nõuanded, ruumikorralduse mõttekäigud ja väiksemad kultuurirubriigid ühtseks tervikuks. Teos lähtub eeldusest, et eluruumi kujundamine algab funktsioonist ning jätkub pildikultuuri, värvitaju ja materjalivaliku tasandil. Fookus liigub ruumidest detailideni: üldplaanist, kus otsustatakse söögitoa ja magamistoa suhe, kuni konkreetse pinnani, kus kaalutakse, milline pilt seinale panna, kuidas lagede lahendused mõjutavad valgust ning kuidas ühe kooliõpilase töölaud peab teenima harjumusi, mitte vastupidi. Kodu ei esitata näituseruumina, vaid töö- ja puhkealaga keskkonnana, mille vormi kujundavad igapäevased valikud. Numbri koostamisel on oluline roll praktilisel õpetusel: tekst selgitab, miks värv toimib ruumis „võlurina”, kuidas ukselahendused korrastavad liikumist ning kuidas väikesed motiivid, näiteks talvised linnud aias või hooajalised lilled, loovad kooskõla välise ja siseelu vahel.

Perioodikaväljaandes on esitatud teemad, mille juurde lugeja saab minna süsteemselt: „Söögituba, magamistuba” sõnastab põhilised ruumikokkulepped; „Pildid seintel” arutleb teoste valiku ja paigutuse üle; „Mõni sõna graafikast” juhatab sisse trükigraafika rolli kodus; „Värv – võlur ruumis” käsitleb tonaalsust ja kontraste; „Lagede kujundusi” kirjeldab üla- ja servaviimistluse variante; „Töölaud õpilasele” annab mõõtude ja asetuse orientiire. Teksti käsitööplokis vahelduvad „Käsitelgedel kootud kattekardinaid”, „Pilutikandiga linad”, „Tikitud vaipu ja patju”, „Kudumine lauatelgedel” ja „Silmuskudumist”, mis seovad materjaliteadmise, mustrid ja tööjärje. Viimased peatükid „Välisuksed”, „Linnud talvises aias” ja „Lillesõpradele” seovad maja, õue ja hooaja. Numbri on kokku seadnud L. Madisson; artiklid liiguvad neutraalse, juhendava häälega ning asetavad autorite nimedest olulisemale konkreetse teema ja selle rakenduse koduses ruumis.