Kunst 66/1 1985

Ajakirja Kunst 66/1 alampealkiri „Kujutava ja tarbekunsti almanahh” sõnastab numbri ülesande selgelt: koondada kunstivälja ülevaated, vaidlused ja dokumentatsioon ühte töövahendisse. Toimetus seob tekstid temaatiliseks jadaks: algus peatub Baltimaade suurematel ülevaatenäitustel, keskmine osa avab trendid plakati, skulptuuri ja kaasaegse maalikunsti kaudu ning lõpuplokk toob sisse institutsionaalse kihi – kongressid, resümeed ja lugemissoovitused. Kujundus toetab artiklistruktuuri nii, et lugeja saab liikuda juhtumianalüüsist üldistuseni, näha pildiliste näidete kasutust ja kontrollida terminikasutust. Numbri toon on metoodiline: autorid seavad esmalt tähelepaneku, seejärel võtte, seejärel järelduse. Nii püsib fookus kunstil kui protsessil – mis on nähtud, milliste vahenditega seda selgitatakse, millise järelduseni jõutakse – mitte üksikute „suurte tööde” vaatlemisel eraldi kontekstist.

Autorid ja artikliteemad on jaotatud valdkonniti. Leo Gens kirjutab Vilniuse maalitriennaalist ning markeerib koolkondade püsivuse ja mõttevärskuse pingevälja. Sirje Helme käsitleb skulptuurikvadriennaali Riias ja eristab väljapanekute ruumilisi tingimusi ning materjalivalikuid. Jaak Kangilaski avab plakati ja plakatitriennaali kui süsteemi, kus kohtuvad funktsioon, keel ja linnaruumi mõõde. Tiina Pikamäe annab ülevaate Norra kaasaegsest kunstist, sidudes tausta, institutsiooni ja esteetika. Krista Kodres vaatleb Tallinna maalitud talalagesid ning toob interjööriajaloo meetodid kunstiajaloo kõrvale. Lühitekstid ja esseed täiendavad pilti: AICA XVI kongressi kokkuvõte seob kriitika, identiteedi ja info leviku; Janis Borgs analüüsib Riias toimunud näitust „Keskkond, loodus, inimene”; rubriik „Väljaspool suurt kunsti — kitšist” raamib maitse, industriaalse tootmise ja tarbimiskultuuri suhteid; resümee peatükina võtab numbri väited kokku; lisaloos jälgitakse „Uue Kunsti Raamatu” levikut ja Theo van Doesburgi retseptsiooni. Vaheplokk toob Andres Tali graafika kui autoriportaali, millele lisandub fotomaterjal näituste illustreerimiseks.

Kogumik on mõeldud lugejale, kes soovib ühendada näitusekülastuse, arhiivileidude ja tekstilise tõlgenduse. Meetod on sirgjooneline: tekst ütleb, mida käsitletakse; autor näitab, millega seda tehakse; näited kinnitavad väiteid. Nii saab lugeja teha märkmeid oma uurimistee jaoks: milline oli sündmuse formaat, millised olid valikud, millise metoodika autor rakendas. Näitusearvustused, ajalooteemad ja kriitika toetavad üksteist – üks artikkel identifitseerib suuna, teine tõendab seda juhtumiga, kolmas pakub võrdlusmaterjali. Numbri väärtus seisneb koonduses: see loob korraga ajajoone (ülevaatenäitused, konkursid, kongressid) ja tööriistad (terminid, hindamiskriteeriumid, visuaalsed näited), mille abil saab lugeja siduda oma vaatlemise, lugemise ja otsustamise ühte rütmi ning hoida tähelepanu kunstil, selle argumentidel ja rakenduslikel järeldustel.