Kunst 64/2 1984

Ajakirja Kunst 64/2 number paigutub nõukogude aja visuaalkultuuri ja kunstielu vahetsooni, kus institutsiooniline raam ja loomepraktika hoiavad teineteist pidevas pinges. Väljaanne käsitleb kunsti kui avaliku arutelu eset: muuseumide näituseprogrammid vahetuvad, kunstnike liidu ja toimetuste otsused mõjutavad eksponeerimist, kriitika sõnastab töökorra, mille järgi teos liigub ateljeest saali ning sealt arhiivi või kollektsiooni. Jutuks on vormi ja materjali piirid, žanride läbikäigud ning pragmaatika, mis puudutab riputust, kataloogi koostamist, tehnika kirjeldamist ja pildimaterjali vahendamist. Vaatepunkt püsib töös ja otsustes, mitte loosungis: kõigepealt teos ja tema käsitlus, seejärel kontekst, milles kriitik, kuraator ja vaataja vaatamisviisi kujundavad. Nii antakse lugejale arusaam, et kunstiväli ei tähenda üksnes valmis pilti, vaid ka reeglistikku, mis suunab, kuidas selle pildini jõutakse ja kuidas seda luuakse, esitatakse, tõlgendatakse.

Perioodikaväljaanne koondab rubriigid, mis liiguvad kronoloogiast temaatikasse ja žanrist materjalini. Esikülgede järel paikneb sisukord, mille loogika seab fookuse artiklile kui tööriistale: ülevaated näitustest ja autoripositsioonidest, märkused graafika ja maali kõrvutamisest, skulptuuri ja keskkonna suhe, disaini ning tarbekunsti eriküljed, samuti muuseumitöö ja kogude korraldus. Edasi järgnevad ülevaated välisnäitustest, kus rõhk läheb võrdlusele ja meetodile, mitte üksnes nimedele; seejärel kriitika, mis sõnastab teostuse tugevused ja küsitavused koos tehniliste detailidega (formaadid, trükitehnikad, valatud või monteeritud elemendid). Lõpust leiab lühiuudised, bibliograafilised märked ja märkused, mis suunavad lugeja järgmise numbri eelhoiakusse. Väljaande toon hoiab mõistlikku distantsi: artikli roll on kirjeldada nähtust, määratleda vaatekoht ning seada küsimused, millele lugeja saab oma näitusekogemuse najal vastata.