Kunst 59/1 1982

Ajakirja Kunst 59/1 kogumik keskendub eesti kujutava ja tarbekunsti läbilõikele, kus näituseülevaated, autorikäsitlused ja arhitektuurilood joonistavad kokku korrastatud pildi pildikunstist kuni ehitatud keskkonnani. Teos hoiab fookust töödel ja nende mõtestamisel: lühemad analüüsid raamivad üksikteoseid ja näituseid, pikemad käsitlused seovad kunstisuundade muutuse laiemate oludega. Nii tekib lugejale selge ja järjestikuline liin, mis liigub ateljeest näituseruumi ja sealt linnaehituseni. Kriitilised märkused ja n-ö vahepeatuste rubriigid hoiavad tempot, et ükski teema ei jääks pelgalt illustratsiooniks, vaid oleks loetav kui omaette seisukoht ja allikmaterjal kunstiloo jaoks.

Autorid ja artikliteemad on selgelt eristatavad. Ants Juske käsitleb noorema maalikunsti nähtusi kirjutises Tartu noor kunst, seades tähelepanu alla põlvkondliku nihete dünaamika ja värsked positsioonid maali välja sees. Leonhard Lapin vaatleb arhitektuuriartiklis Nõukogude Eesti arhitektuur aastatel 1944–1957 sõjajärgse ehituse põhimõtteid, klassikalise vormikeele sovetiseerimist ja institutsionaalset tausta, mis kujundas projekteerimispraktikat. Pildiplokis on eraldi peatatud pilk rubriigil Jaan Elken maalid, mis fikseerib kunstniku teoste valiku ning nende asetuse tolleaegsesse maalikunsti konteksti. Nende kõrval jooksevad tarbekunsti ja näitusekriitika lühemad osad, kus vaadeldakse materjale, vormistust ja eksponeerimise viise: klaasi, graafikat, maali ja väiksemaid ruumilisi objekte. Loetelu toetub kindlatele pealkirjadele ja nimedele, jättes oletused kõrvale ning hoides tähelepanu teoste ja väidete seostel.

Koostaja on Sirje Helme ning kujunduse autor Ando Keskküla; toimetus seob sisulised plokid ühtseks kogumikuks, kus tekst, pilditahvlid ja lühiviited töötavad koos. Väljaanne on üles ehitatud nii, et lugeja saaks kasutada seda ühtaegu ülevaatena ja töövahendina: esmalt teose või näituse kirjeldus, seejärel argument, mis positsioneerib vaadeldava nähtuse ajas ja väljal. Selline jaotus vähendab juhuslikkust ning võimaldab kiiresti haarata, millise küsimuse alliktekstid lahendavad ja millise argumendiga seda tehakse. Kogumik sobib lugejale, kes otsib kontsentreeritud, autoripõhist ja rubriigiti liigitatud kunstikirjandust, mis on kasutatav nii taustaks kui ka tsiteeritavaks allikaks.