Kunst 43/3 1972

Kujutava ja tarbekunsti almanahhi üks number koondab kriitika, ajalugu ja näitusekroonika. Toimetajaks on Milvi Alas; kolleegiumis tegutsevad Efraim Allsalu, Boris Bernštein, Herald Eelma, Mart Eller, Leo Gens, Kaalu Kirme, August Luur, Olav Männi, Enn Põldroos, Eha Ratnik ja Inge Teder. Kujunduse ja kaane teeb Tõnis Vint. Numbri alguses antakse ülevaade kunstikriitika hetkeseisust ning märgitakse liidu ja vabariikide tasandil peetud pleenumite rõhuasetused, mis toovad esile kriitika ühiskondliku rolli ning vajaduse süveneda plastilise kujundi analüüsi. Kokkuvõtted osutavad ka Balti kunstielu sõlmpunktidele ja koostööle Moskva ning teiste liiduvabariikide uurijatega.

Temaatiliselt liigutakse metodoloogia, näitusearvustuste ja persoonilugude vahel. Naftoli Bassel käsitleb rahvusliku ja internatsionaalse dialektikat nõukogude paljurahvuselises kirjanduses ja kunstis, sidudes traditsiooni aktualiseerumise kaasaegsete vormidega. Evi Pihlak vaatleb kolme maa maalikunsti ning kirjeldab monumentaalse nägemuse, spontaanse värvimaailma ja detailivõlu paralleelseid liine. I. Asisjan sõnastab memoriaali funktsiooni, kontseptsiooni ja kompositsiooni, tuues näiteid ansamblimõtlemisest. Milvi Alase reportaaž seob kultuurivahetuse põhimõtteid ja Bourdelle’i näituse tähendust Leningradis ja Moskvas. Järgnevad „Elmar Kits — in memoriam“, mis toob kunstniku tööpõhimõtted ja loomefaasid esile, ning rubriik „Resümee; Summary“. Akop Piliposjan kirjutab Jervand Kotšari maalist ja illustratsioonikavanditest eeposele „Sassuuni Taavet“, Henrik Igitjan arendab teemat „Hümn ilule“, V. Savitskaja avab gobelääni kui aktiivse plastika võimalusi; lisatud on teated Jabloneci medalitest Eesti ehetele ja Lausanne’i gobeläänibiennaalist. Numbri lõpetab Jüri Haini artikkel Ilmar Torni vabagraafikast.

Kogu komplekt toimib ühtaegu ülevaate ja aruteluna, kus kriitika, teooria ja näitusepraktika kohtuvad. Väljaanne sobib lugejale, kes otsib pikki tekste kunstielu korraldusest, metoodikast ja näidete võrgust: pleenumite teesid, Balti maali läbilõige, memoriaalarhitektuuri keele varu, kunstnike eluloolised sõlmed ja näituskroonika. Tekstid vahelduvad üldistavatest seisukohtadest konkreetsete juhtumiuuringuteni; rõhk on sisu analüüsil, mitte illustratiivsel jutustusel. Autorite ring ulatub teoreetikest praktikute ja muuseumitöötajateni, mis teeb numbrist tööriista nii uurijale kui ka kuraatorile, kes vajab argumente kunsti- ja institutsioonikriitika arendamiseks.