Kunst 3/1962. Kujutava ja tarbekunsti almanahh

„Kunst“ 3/1962 on kujutava ja tarbekunsti almanahhi number, mis koondab kirjutisi kunstiteaduse, kriitika ja loomingu teemadel. Väljaanne jätkas oma ülesannet dokumenteerida ja analüüsida Eesti kunstielu, pakkudes nii uurimuslikke käsitlusi kui ka arvustusi aktuaalsete näituste ja autorite kohta. Almanahh püüdis luua tervikpilti kunstist kui ühiskondlikust ja kultuurilisest nähtusest, mille kaudu on võimalik jälgida nii ajaloolist järjepidevust kui ka uusi loomingulisi suundumusi. 1960. aastate alguse kunstielu käsitleti laiemas kontekstis, sidudes kujutavat kunsti tarbekunsti ning arhitektuuri küsimustega.

Selles numbris avaldatud artiklid keskenduvad nii eesti kunstiklassikute pärandi mõtestamisele kui ka kaasaegsete autorite loomingule. Kirjutised toovad esile kunstnike temaatilisi ja stiililisi otsinguid ning arutlevad, kuidas kunst suhestub argikeskkonna ja sotsiaalsete ootustega. Tarbekunsti puudutavates tekstides rõhutatakse ilu ja praktilisuse sidet ning seda, kuidas kunstnikud panustavad igapäevase elukultuuri kujundamisse. Samuti leiab numbrist arvustusi ja retsensioone, mis annavad ülevaate hetkeolulisematest näitustest ja loomingulistest saavutustest.

„Kunst“ oli sel perioodil üks olulisemaid platvorme, kus kunstiteadlased, kriitikud ja kunstnikud said avaldada oma seisukohti. Nii pakub ka 1962. aasta kolmas number väärtuslikku sissevaadet tollasesse kunstimõttesse ja loomingulisse atmosfääri. Almanahhi kaudu on võimalik jälgida, kuidas kujutava ja tarbekunsti käsitlus kandis endas ideoloogilisi rõhuasetusi, kuid samal ajal ka siirast huvi kunstilise eneseväljenduse, vormi ja sisu mitmekesisuse vastu. See teeb väljaande oluliseks allikaks eesti kunstiajaloo uurimisel.