Kunst 2/1969

Ajakirja Kunst 2/1969 number koondab ülevaated, arutelud ja kriitika, mis seovad näitusepraktika, kunstiteaduse ja kunstielu korralduse. Väljaanne liigub põhimõtetest konkreetsete juhtumiteni: üldistavad artiklid raamivad toimuva, portreelood ja näitusearvustused lisavad tõendusmaterjali, ajaloolised käsitlused kinnistavad võrdlusbaasi. Tekstid on lühikeste lõikudega ja pildimaterjal toetab väiteid, nii et lugeja saab jälgida, kuidas töötab mõiste, stiil või valdkondlik institutsioon. Rõhuasetus on dialoogil kunstniku, kriitiku ja korraldaja vahel; rubriikide paigutus juhib tähelepanu sellele, kuidas otsus näituse, kogumiku või žanri kohta sünnib.

Number loetleb autorid ja artikliteemad. Enn Põldroos käsitleb Üleliidulist komsomoli juubelinäitust ning eesti kunsti tulevikku. Leo Soonpää ja Heinrich Valk arutlevad karikatuuri üle dialoogina. Rubriik Vabariiklikult tarbekunstinäituselt Tartus annab lühikese ülevaate väljapaneku valikutest ja aktsentidest. Inge Teder kirjutab Ellinor Piipuu loomingust. Eha Jogi vaatleb väikest klaasinäitust Kunstisalongis. Evi Pihlak analüüsib maastiku kujutamist eesti maalis, järjestades võtmemääratlused ja allikad. Virve Hinnov keskendub Endel Kõksi varasele loomingule, tõstes esile perioodi sõlmtööd. Rein Loodus käsitleb Eduard Järve raamatugraafikat, vaadeldes sarju ja trükitehnikaid. Mai Lumiste märgib Michel Sittowi sünniaastapäeva käsitluse ning seob teema autoriallikate ja võrdlusmaterjaliga. Koondpilt näitab, kuidas eri žanrid ja ajastud haakuvad ning millist metoodikat autorid kasutavad.

Kogumik toimib töövahendina, mille abil lugeja saab siduda näitusekülastuse, kataloogid ja kunstiajaloo tekstid. Artiklite ülesehitus soodustab viitamisväärseid märkmeid: teema, käsitlusviis, näited, järeldus. Nii kujuneb tervik, milles kriitika, näituseread ja autorimonograafiad toetavad üksteist. Väljaanne sobib lugejale, kes otsib selget silda kunstipraktika ja selle tõlgenduste vahel, ning annab aluse edasiseks otsimiseks kogudest ja kataloogidest. Sisuline rõhk on järjekindlal määratlemisel ja näidete kaudu tõestamisel, mis hoiab teksti arusaadavana nii praktikule kui ka huviharijale.