Kultuur Eestis sõja-aastail 1941-1944

„Kultuur Eestis sõja-aastail 1941–1944“ on kogumikartiklite põhine teaduslik käsitlus, mis uurib Eesti kultuuri arengut ja toimimist Teise maailmasõja ajal Saksa okupatsiooni tingimustes. Teos on koostatud interdistsiplinaarselt ning toob kokku ajaloolaste, kirjandusteadlaste ja kultuuriloolaste vaated, keskendudes sellele, kuidas kunst, kirjandus, haridus ja meedia toimisid olukorras, kus poliitiline reaalsus oli määrav ja piirav. Raamatu fookuses ei ole üksnes kultuuri institutsionaalsed vormid, vaid ka loomevabaduse piirid, kohanemine uue ideoloogilise raamistikuga ning katse säilitada rahvuslikku järjepidevust vaenuliku režiimi all.

Artiklites käsitletakse muuhulgas kirjanike, kunstnike ja teadlaste tegevust, samuti kultuuriväljaannete rolli ja haridusasutuste olukorda. Esile tulevad nii ajalehed kui ka teatrid, muuseumid ja koolid, mis jätkasid tegevust, ent pidid alluma Saksamaa võimuesindajate järelevalvele. Mitmed tekstid uurivad, milliseid kompromisse tegid kultuuritegelased, milles avaldus vastupanu või kohandumine ning milliseid sõnumeid püüti edastada tsensuuri tingimustes. Kogumik ei esita mustvalget pilti, vaid püüab mõista toonaseid otsuseid keerulises moraalses ja poliitilises olukorras. Samuti käsitletakse kultuurimälu küsimust – kuidas hilisemad ajajärgid on seda perioodi tõlgendanud ja hinnanud.

Teose andis välja Tallinna Pedagoogikaülikool ning see valmis osana laiemast uurimisprogrammist, mille eesmärk oli valgustada 20. sajandi keskpaiga kultuuriajaloo keerulisi ja seni vähem uuritud lõike. Kogumik on oluline panus Eesti lähiajaloo mõtestamisse, andes hääle neile valdkondadele, mis sageli jäävad poliitiliste sündmuste varju. Raamat on suunatud eelkõige humanitaaralade uurijatele, tudengitele ja kõigile, kes soovivad süvitsi mõista, kuidas kultuur – laiemalt mõistetuna – püüab säilida ja toimida ka kõige rõhuvamates tingimustes.