Õhtu rannal

Kristjan Sanderi „Õhtu rannal“ koondab jutte, mille keskmes on olukorrad ja tegelased, kus tavapärane mõistmisviis ei pruugi kehtida. Lugudes segunevad argine ja erandlik, tuttav ja nihestatud, ning sageli jääb lahtiseks, kas juhtunu kuulub reaalsuse või millegi teise valdkonda. Autor kasutab jutustamisviisi, kus olulisemaks saab õhustik ja seisund, mitte sündmuste loogiline areng või selge lõpplahendus. Tegelasteks on sageli inimesed, kes satuvad kohtadesse, kus aja ja ruumi piirid ei ole kindlad, või kogevad olukordi, mille tähendus neile endile jääb osaliselt arusaamatuks.

Raamatus puudub läbiv tegevustik või tegelaste omavaheline seotus. Iga jutt seisab eraldi, ent neid seob sarnane sisepingest kantud meelelaad. Kohtumised tundmatutega, mahajäetud hooned, tühjad maastikud ja sisemised hääled loovad olukordi, milles tegelane on küll kohal, ent mitte tingimata olukorra peremees. Lugejale ei anta juhiseid, kuidas juhtunut tõlgendada. Tekst jääb sageli ambivalentsesse seisu, kus sündmus võib olla unenäoline, fantaasiast juhitud või lihtsalt teisiti mõistetav kui tavareaalsuse reeglite järgi ootuspärane. Keel on vaoshoitud, viitav, loob ruumi mitte üksnes loole, vaid ka sellele, mis jääb ütlemata.

„Õhtu rannal“ ei püüdle koondava seletuse ega selge sõnumi poole. See on kogumik, kus iga jutt pakub võimaluse viibida seisundis, kus mõistetavus ei ole esmaseks eesmärgiks. Lood ei suru peale tähendust, vaid annavad aimu sellest, kuidas inimene kogeb olukordi, mille sisu ei allu selgele määratlemisele. Tegemist on tekstidega, mis ei taotle terviklikku narratiivi, vaid ehitavad üles katkestuste ja vahepealsuste kaudu kogemust, kus küsimus ja vastus ei pruugi kunagi kokku langeda.