Liblika lein

Kristiine Kurema romaan „Liblika lein“ on tundlik ja psühholoogiline lugu leinast, kaotusest ja sisemisest taastumisest. Teose keskmes on noor naine, kes seisab silmitsi ootamatu tragöödiaga – kaotusega, mis lõhub harjumuspärase maailma ja sunnib küsima, kuidas edasi elada, kui kõik tundub olevat kadunud. Süžee liigub vaheldumisi oleviku ja mineviku vahel, avades tasapisi peategelase sisemaailma, tema suhteid lähedastega ning elu enne ja pärast pöördelist sündmust. Lugu on kirjutatud vaikses ja tähelepanelikus võtmes, kus emotsioonid ei purska pinnale, vaid imbuvad sügavalt teksti struktuuri ja atmosfääri.

Pealkiri „Liblika lein“ sümboliseerib muutumist – liblikas kui elu ja ilu kujund ning lein kui seisund, mis nõuab endas orienteerumist ja uue tähenduse leidmist. Autor seob need kaks motiivi poeetiliseks tervikuks, mis mõjub nii haavatavalt kui lootusrikkalt. Lugeja viiakse rännakule läbi vaikuse, tühjuse ja tasapisi kerkiva uue taju, milles elu ei pöördu tagasi endisesse, kuid milles võib siiski tekkida uus tasakaal. Kurema keel on täpne ja kohati lakooniline, jättes ruumi pausidele ja alatekstile – just see loob loo emotsionaalse tugevuse ja usutavuse.

Kristiine Kurema on eesti kirjanik ja kunstnik, kelle loomingus on läbivaks teemaks sisemaailma kaardistamine ja tundliku taju avamine. „Liblika lein“ oli tema esikromaan, mis võitis 2011. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel äramärkimise. Autor ei paku lihtsaid vastuseid, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema ja tundma – see on teos, mis ei püüa leina seletada, vaid lubab sellel olla ja vormuda. Romaan sobib lugejale, kes hindab aeglast ja emotsionaalselt sügavat kirjandust, kus muutus toimub vaikselt, kuid pöördumatult – nii nagu liblikaks saamine või leina läbimine.