Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul

Teos jälgib autori isiklikku otsust vahetada Eesti napp surfisuvi Filipiinide pikema hooaja vastu. Lugu liigub piki lohesurfi telge: esimene sõit, mille järel mõtted koonduvad varustusele, tuulele ja veele; seejärel lahkumine troopikasse, kus päevakava seab rütmi tuuleaken. Manila öö, elamine vulkaanijalamil, djembe-õpe ja draakonipaat annavad keskkonnale konkreetse kuju, kuid teljeks jääb vette mineku loogika – start, triip, tagasitulek. Tekst näitab, kuidas ülepurjestus ja maatuul teevad otsustamise karmiks, ning kuidas rannaolud, valvurite reeglid ja kohaliku kogukonna kombed kujundavad iga sõidu algust. Reisi jookseb saatma isiklik pööre: kohtumine, suhe, lapse sünd, mille järel hakkab paralleelselt surfikalendriga tiksuma pereelu rütm. Sama stardijoont jagavad seega nii spordiväljad kui argine kodukord, ja mõlemat loeb autor kogemusena, mida ei saa lühendada üheks efektseks stseeniks.

Raamat kasutab „Minu”-sarjale omast esikuisikulist jutustust, mis põimib marsruudi, väikese kultuurikoodi ja praktilise töövoo. Peatükid koonduvad episoodidena: randa jõudmine, tuule suuna kontroll, kohaliku transpordi rutiin, kohtumised ja lahkumised. Iga lõik tõstab esile ühe toimingu – kuhu tõsta laud, kuidas hoida liinid puhtad, kellega läbi rääkida rannal – ja laseb selle kõrvale kõndida väiksel tähelepanekul söögist, muusikast või pealinna tempost. Isiklik liin ei katke; see liigub samadel lehekülgedel koos bürokraatia vaaritamisega, mis tõmbab joone ette, kui pere toimetused ei mahu vormi. Nii saab kergesti eristatavaks kaks rada: see, mille määrab ilmakaart, ja see, mille määrab asutuste graafik. Mõlemad vajavad kannatust, selget sõnastamist ja päevade kokkulugemist.

Kasutaja jaoks on see reisikiri ja ala-käsiraamat ühes. Lugeja näeb, kuidas teha otsuseid, kui tuul pöörab või rand on täis; mida tähendab sõita maatuulega; kuidas jaotada päev, kui treening, töö ja kodu jagavad sama kella. Tekstist saab võtta lihtsa tööriista: hoia püsiv harjumus kontrollides olusid enne sisenemist; räägi läbi ruumi ja reegli üle; märgi üles, mis toimis. Sama kehtib suhte ja lapsega elu kohta: tee kokkulepe, loe üle piirangud, jäta manöövriks ruumi. „Lohesurfi tiivul” ei tõota imet, vaid kirjeldab kulgemist, mille käigus inimene ehitab endale rada – kord triibuga merel, kord triibuga paberil –, et püsida vee peal ja elus ühes taktis.