Ärtuäss

Kristel Salu romaan Ärtuäss jälgib peategelase liikumist olukordades, kus juhus, otsus ja tagajärg põimuvad. Lugu areneb ajaliselt ja ruumiliselt piiratud keskkonnas, kus iga uus kontakt või sündmus avab võimaluse nihkeks. Peategelane ei ole esitatud kui kindla suuna kandja, vaid kui keegi, kelle kaudu ilmnevad igapäevaelu liikumised ja sisemised vaatlused. Kaardimängu kujund, ärtuäss, kordub loos mitte keskse sümbolina, vaid märgina ootamatusest ja võimalusest.

Romaani ülesehitus ei järgi traditsioonilist kulminatsioonile suunatud struktuuri, vaid liigub episoodide ja väikeste pöörangute kaudu. Dialoogid ja tegevused jäävad nappideks, rõhk on sisemisel rütmil ja tajul. Peategelase suhted teiste tegelastega ei põhine selgetel rollidel, vaid hetkeolukordadel, milles võivad avalduda nihestused või vaikimised. Ärtuäss käsitleb inimest keset toimumist, kus tähendused ei ole antud, vaid kujunevad liikumise käigus. Tekst ei taotle sõnumi esitamist, vaid loob võimaluse jälgida, kuidas elu vormub märkamatute liikumiste ja väikeste valikute kaudu.