Hommikused unenäod

Krista Ojasaare „Hommikused unenäod“ on lüüriline proosakogu, mille tekstid jäävad luule ja miniatuuri vahealale, kõnetades lugejat eelkõige meeleolu, kujundi ja sisevaatluse kaudu. Raamat koondab endasse mõtisklusi ja lühikesi kirjeldusi, mis otsivad elu argipäevades ja sisekõnedes vaikset ilu ning tähendust. Ojasaare tekstidesse on põimitud unenäolisus ja seisundlikkus – need ei edasta konkreetseid lugusid, vaid loovad rütmi, ruumi ja tunnetuse, milles liigutakse ärkveloleku ja unenäo piiril. Autori tähelepanu on suunatud väikestele hetkedelõikudele, mille kaudu ta avab inimese seesmise maailma haprust ja kirkust.

Tekstidest õhkub aeglust, vaikust ja intensiivset kohalolu. Ojasaare stiil on napp ja täpne, sageli mõtlik ning vaikseid seoseid otsiv. Palju on looduse, valguse ja une metafoore, mis loovad kooskõlalise terviku – justkui oleks iga tekst osa ühest pikast hommikusest unenäost, milles argipäev sulandub tundmatu ja selgusetuga. „Hommikused unenäod“ ei paku selgelt määratletud narratiivi, vaid kutsub lugejat viibima sõnade vahel, lubama endal tajuda ja tunnetada ilma kohustuseta mõista. See on kogumik, mis sobib aeglaseks ja isiklikuks lugemiseks, avades end eelkõige neile, kes on valmis kuulama vaikust.

Krista Ojasaar on eesti kirjanik ja tõlkija, kelle loomingus on esil tundlikkus keele ja vaimu suhtes. Tema tekstid keskenduvad sageli inimese siseilmale ja selle seostele looduse ning vaikse tähelepanelikkusega. „Hommikused unenäod“ jätkab tema varasemate teoste joont, kuid toob selle veelgi kontsentreeritumal ja kujundlikumal kujul esile. See raamat on kui sosin – vaikselt öeldud sõnad, mille tähendus kasvab siis, kui neile antakse aega kõlada.