Ühe keelega viiul. Luulet, 1966-1986

Krista Kajari luulekogu „Ühe keelega viiul. Luulet, 1966–1986” koondab kahe aastakümne jooksul kirjutatud värsse, mille läbivaks teljeks on inimese sisemaailma ja teda ümbritseva keskkonna vahekord. Luuletustes peegelduvad võõrandumise ja kauguse motiivid, kuid samavõrd ka vajadus leida tuge ja sidet maaga, millelt ammutatakse hingejõudu. Teos loob pildi autorist kui tundlikust vaatlejast, kes tajub nii aja möödumist kui ka isiklikku ja ühiskondlikku haprust. Lugeja ees avanevad kujundid, milles loodus ja elu argised seosed on kantud sügavamast sisemisest resonantsist.

Kogus esinevad vastandused – hääbumine ja elujõud, kaugenemine ja lähedus – väljendavad autori isiklikku kogemust ja laiemat ajastu meeleolu. Värsid on sageli meditatiivsed ja melanhoolsed, kuid nende taustal on ka vastupanu ja elujaatav jõud. Luuletustes ilmnevad rahu ja püsivuse otsingud, mille kaudu lugeja tajub inimese püüdlemist harmoonia poole. Teos kutsub märkama lihtsaid ja mullalähedasi väärtusi, mis aitavad toime tulla eksistentsiaalsete küsimustega ja annavad tähenduse muidu kaduvatele hetkedele.

Krista Kajar (1939–2015) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle loomingus põimusid tundlik looduslähedus ja süvenemine inimese sisemisse ellu. Enne käesolevat kogu avaldas ta ühe luule- ja ühe proosaraamatu, laiendades oma haaret erinevates žanrites. Tema luulet iseloomustavad isiklik intonatsioon, selge pildikeel ja filosoofiline alatoon. „Ühe keelega viiul” on tema olulisemaid luulekogusid, mis kinnitas tema kohta eesti kirjandusmaastikul autorina, kelle looming oli korraga intiimne ja mõtestatud, peegeldades oma ajastu mõtte- ja tundevarjundeid.