Kriminaalkoodeks

1994. aastal kirjastuse Juura poolt välja antud *Kriminaalkoodeks* on Eesti Vabariigi karistusõiguse keskne normatiivne dokument, mis sätestas kuritegude liigid, nende koosseisud ning vastavad karistusmäärad. See koodeks kujutas endast siirdeaja seadusandluse olulist etappi – koostatud pärast iseseisvuse taastamist, kuid veel tugevalt mõjutatud nõukogudeaegsest õigustraditsioonist. Teos sisaldas paragrahvide kaupa süstematiseeritud sätteid, mis reguleerisid nii üldist osa – näiteks süüteo mõiste, vastutuse alused ja karistuste liigid – kui ka eriosa, kus käsitleti erinevaid kuritegusid nagu isikuvastased süüteod, varavastased kuriteod, ametialased rikkumised ja riigivastased teod.

Koodeksis oli oluline koht karistusliikide määratlemisel ning nende kohaldamistingimuste täpsel kirjeldamisel. Sealjuures andis seadusandja kohtutele mõningase kaalutlusruumi, kuid säilitas samal ajal selged raamistused karistuse määramiseks. Eraldi tähelepanu pöörati süü vormidele (tahtlus, ettevaatamatus), karistusõiguslikele mõistetele nagu katse, kaasosalus, korduvus ja tingimisi karistus. Kuigi hiljem, 2002. aastal, asendati see koodeks uue Karistusseadustikuga, jäi 1994. aasta *Kriminaalkoodeks* omal ajal keskseks instrumendiks õiguskaitseasutustele ning õigusteaduse õpetamisel ja praktikas kasutamiseks.

Väljaanne ise on koostatud kompaktselt ja praktilise kasutaja vajadusi silmas pidades. Iga paragrahv on eraldiseisvalt nummerdatud, tekst on jaotatud loogilisteks osadeks ning varustatud viidete ja märksõnadega, mis võimaldas kiiret orienteerumist. Õigusaktina oli see mõeldud eelkõige juristidele, kohtunikele, prokuröridele ja õigusteadlastele, kuid seda kasutasid oma töös ka õigust õppivad tudengid ning seaduse praktilisest rakendamisest huvitatud kodanikud. Väljaanne peegeldab aega, mil Eesti karistusõigus oli alles iseseisvuse taastamise järel kujunemas ning otsimas tasakaalu normatiivse järjepidevuse ja õigusreformi vahel.