Antikangelase päevik

Poola kirjaniku Kornel Filipowiczi teos „Antikangelase päevik“ on introspektiivne ja eneseirooniline jutustus, mis käsitleb inimese positsiooni ühiskonnas, tema rolli teiste silmis ja sisemist mitmetimõistetavust. Romaan on üles ehitatud päeviku vormis, mille kaudu peategelane – harilik, kohati isegi väheoluline mees – üritab mõista iseennast ja oma kohta ümbritsevas maailmas. Tema mõtisklused ei kanna kangelase mõõtu, vaid pigem avavad inimest, kes on teadlik oma nõrkusest, kõhklusest ja vastuolulisusest. Ta ei püüa end paremaks kirjutada, vaid tunnistab väsimust, kohanemisvõimetust ja ekslemist nii eraelus kui ka sotsiaalses ruumis.

Filipowicz kasutab nappi ja pealtnäha lihtsat keelt, mille all peitub sügavam vaimne liikumine. Päevikumärkmed on läbipõimunud peategelase sisekaemuste, eneseõigustuste ja irooniaga, mis muudavad selle tegelaskuju mõjusaks peegliks lugejale endale. Antikangelane ei vasta ootustele, kuid just selle kaudu saab temast usaldusväärne tunnistaja. Ta vaatleb elu kõrvalt, kommenteerib argisust ja väikeseid vastuolusid, milles avaldub eksistentsiaalne ebakindlus. Poliitiline või sotsiaalne mõõde on tekstis pigem taustal, pakkudes konteksti, milles üksikisiku sisemaailm end kehtestab või kaotab.

Kornel Filipowicz (1913–1990) oli hinnatud poola proosakirjanik ja novellist, kelle looming keskendus sageli väikese inimese vaatepunktile, eksistentsiaalsetele dilemmadele ja igapäevaelu varjatud pingetele. Tema tekstid on selged, täpsed ja sageli mõtlikud, hoides distantsi dramaatilisusest, ent haarates sügavama emotsionaalse ja mõttelise kihistuse. „Antikangelase päevik“ on ehe näide Filipowiczi kirjutamislaadist, milles vaikne, isikupärane hääl suudab kõnetada just oma tagasihoidlikkuse kaudu, tehes nähtavaks selle, mis muidu võiks jääda märkamatuks.