Kõrg-Aasia 11. osa

„Kõrg-Aasia. 11. osa“ kuulub sarja „Maailma maad ja rahvad. Tänapäeva maailm sõnas ja pildis“, mille andis 1930. aastate alguses välja kirjastus Loodus. Tegemist on mahuka, mitmeköitelise teatmeteosega, mille eesmärk oli tutvustada eestikeelsele lugejale maailma eri piirkondade loodus- ja kultuuriruume. Käesolev köide keskendub Aasia sisemistele ja mägistele aladele, sealhulgas Tiibetile, Mongooliale, Kesk-Aasia aladele ning Himaalaja ja Pamiri mäestikele. Piirkondi käsitletakse nii geograafilisest, etnograafilisest kui ka poliitilisest vaatenurgast, tuginedes 20. sajandi alguse teadmistele ja allikatele.

Raamat pakub põhjalikke kirjeldusi loodusoludest – kõrgetest mäeahelikest, orgudest ja kõrbetest –, samuti ilmastiku, taimkatte ja loomastiku eripäradest. Samal ajal pööratakse tähelepanu rahvastikule ja elulaadile: kirjeldatakse nomaade, rändkarjakasvatajaid, kloostrikultuuri, rahvusvaheliste karavaniteede mõju ning piirkonna sulandumist või eraldumist laiematest poliitilistest protsessidest. Esindatud on nii Tiibeti budistlik kultuur kui ka islamikeskse Kesk-Aasia kogukondade käsitlused. Arutletakse koloniaalsete huvide, Nõukogude mõju ja briti-valduste piirimängude üle, viidates regioonide rahvusvahelisele tähtsusele omaaegses geopoliitikas.

„Kõrg-Aasia“ kui osa Looduse suursarjast esindab toonast püüdu vahendada maailmateadmisi üldhariduslikus, ent illustreeritud ja haaravas vormis. Kirjutatud euroopaliku vaatenurga alt, peegeldab teos nii imetlust kui arusaamatust piirkondade suhtes, mis olid enamikule Eesti lugejatele kättesaamatud ja tundmatud. Täna on raamat eelkõige ajaloolise maailmapildi peegeldus, pakkudes sissevaadet sellesse, kuidas kõrged mäestikud ja seal elavad rahvad mõtestati Eesti kultuuriruumi peaaegu sajand tagasi. Teos on väärtuslik allikas neile, kes tunnevad huvi ajaloolise geograafia, reisikirjanduse ja rahvusteaduse vastu 20. sajandi esimese kolmandiku kontekstis.