Kooliuuenduslane 1995-1997

„Kooliuuenduslane 1995–1997“ on hariduselu kajastav kogumik, mis koondab artikleid, intervjuusid ja ülevaateid Eesti koolisüsteemi muutustest ning uuendustest vahetult pärast iseseisvuse taastamist. Tegemist on jätkväljaandega, mis dokumenteerib olulisi mõttevahetusi, eksperimente ja hariduspoliitilisi suundumusi ajavahemikus 1995–1997. Kogumikus saavad sõna õpetajad, koolijuhid, haridusametnikud ja pedagoogikateadlased, kes analüüsivad uue koolimudeli kujunemist, õppekavade reformi, õpetajahariduse arendamist ning alternatiivsete õppemeetodite katsetusi. Väljaanne toimib ühtaegu foorumina ja arhiivina, talletades Eesti haridusmaastiku kujunemist murdelisel ajal.

Peamised teemad keskenduvad kooli ja ühiskonna suhetele, õppija individuaalsuse arvestamisele, õpetajate rollile muutuvas koolikultuuris ning hariduse demokratiseerimisele. Aruteludes kerkivad esile küsimused koolivõrgu ümberkorraldamisest, õpilaskeskse õpetamismudeli rakendamisest ning rahvusvaheliste haridusmõjude mõtestamisest kohalikes oludes. Mitmed tekstid on kirjutatud vahetus kõnepruugis, näiteks õpetajate või koolijuhtide vahetute kogemuste põhjal, teised aga reflekteerivad süsteemitasandi muutusi ja teoreetilisi aluseid. Tähelepanu pööratakse ka projektõppele, hindamise reformimisele ning lapse arengut toetavale keskkonnale koolis.

„Kooliuuenduslane“ ilmus kirjastuselt Koolibri ning kuulus laiemasse haridusuuenduse dokumenteerimise ja suunamise raamistikku. Toimetuslikult kureeritud väljaanne toetas õpetajate professionaalset arengut ning pakkus mõtteainet ka hariduspoliitika kujundajatele. 1995–1997 perioodile iseloomulik on pluralism ja mitme suuna kooseksisteerimine: katsed, tagasipöördumised ja edasiarendused. Tänapäeval on see kogumik väärtuslik allikas neile, kes uurivad Eesti haridusreformi lugu või soovivad mõista, milliste pingete ja võimaluste keskel uue koolikultuuri alused rajati.