Suure meistri käsi

Romaan „Suure meistri käsi“ kujutab Gruusia ajalugu ajajärgul, mis eelnes riigi niinimetatud kuldajastule ehk XII sajandi renessansile. Teose tegevus toimub XI sajandi alguses, kui Gruusias käis võitlus riigi ühendamise nimel ning samal ajal tehti esimesi suuri samme kunsti ja arhitektuuri vallas. Loo keskseks süžeeks on Svetitshoveli peakiriku ehitamine Mtshetas, mis on üks Gruusia tähtsamaid ja sümboolsemaid sakraalehitisi. Läbi arhitektuuri ja ehitamise protsessi avatakse laiem pilt ühiskondlikest, poliitilistest ja vaimsetest pingetest, mis kujundasid tolleaegset elu.

Romaanis on olulisel kohal ajaloolised tegelased, nagu kuningas Giorgi, katoolikos Melkhisedek ja ehitusmeister Arsakidze. Autor loob nende kaudu pingelise ja detailirohke pildi, kus isiklikud ambitsioonid, religioossed väärtused ja rahva saatus põimuvad ühtseks tervikuks. Teos toob esile inimlike kirgede ja ajalooliste protsesside koosmõju, näidates, kuidas suurte ehitiste ja kunstisaavutuste taga seisavad alati inimesed oma nõrkuste, igatsuste ja sisemise võitlusega. „Suure meistri käsi“ on seega romaan, mis ühendab ajaloolise täpsuse ja kunstilise kujutlusvõime, pakkudes lugejale nii teadmisi Gruusia minevikust kui ka sügavat kirjanduslikku elamust.

Konstantine Gamsahhurdia (1893–1975) oli üks silmapaistvamaid gruusia proosakirjanikke, Gruusia NSV Teaduste Akadeemia liige ja Rustaveli preemia laureaat. Tema loomingusse kuuluvad mitmed romaanid, novellikogud ja kirjandusteaduslikud uurimused, milles ta käsitles nii Gruusia kultuuripärandit kui ka Euroopa kirjandusklassikat. Lisaks originaalloomingule on ta tõlkinud gruusia keelde teoseid vene ja lääne autoritelt, sealhulgas Goethe, Dante, Balzac’i ja Tolstoi loomingut. „Suure meistri käsi“ on tema tuntuim teos, mida peetakse gruusia ajaloolise romaani üheks tipuks ning mille kaudu on Gamsahhurdia jätnud sügava jälje oma maa kirjandusse.