Viimane suvi 1. osa

Konstantin Simonovi romaan „Viimane suvi“ on mahukas ajaloolis-psühholoogiline teos, mille esimene osa viib lugeja Teise maailmasõja eelsesse aega Nõukogude Liidus. Loo keskmes on ajakirjanik ja kirjanik Ivan Sintsov, kes osaleb ühiskondlikus elus, kuid kelle sisemaailm on pidevas konfliktis teda ümbritseva ideoloogilise surve ja poliitilise reaalsusega. Esimene osa kirjeldab elu enne sõda – isiklikke suhteid, loomingulisi püüdlusi, ametialaseid dilemmasid ning ühiskondlikku õhustikku, mis on täis aimamatut pinget. Sõja ähvardav kohalolek imbub romaani taustaks juba varakult, kuid esialgu jääb see peamiselt sisemise rahutuse ja kõhkluste tasandile.

Sintsovi tegelaskuju kaudu käsitleb Simonov haritlase positsiooni totalitaarses ühiskonnas: kui palju jääb ruumi aususele, mõtlemisvabadusele ja inimesele kui isiksusele, kui süsteem eeldab lojaalsust, vaikimist ja kohandumist? Teoses põimuvad isiklik ja poliitiline – Sintsovi armastuslugu, tööajakirjanikuna, suhted kolleegide ja sõpradega kujunevad kontekstis, kus tõe rääkimine ja vaikimine on ühtviisi tähenduslikud. Romaani esimeses osas on olulisel kohal ka kultuurielu ja ajakirjanduse toimimine sõjaeelses NSV Liidus, avades seda seestpoolt ning isikliku kogemuse kaudu.

Konstantin Simonov (1915–1979) oli Nõukogude kirjanik, ajakirjanik ja sõjakorrespondent, kelle looming on tihedalt seotud Teise maailmasõja ja nõukoguliku ideoloogiaga, kuid ühtlasi ka sügavalt isiklik ja mitmekihiline. Tema romaanisari, mille esimene osa on „Viimane suvi“, jätkub teostega „Sõda“ ja „Sõjaväelased“, moodustades mahuka triloogia. Simonovi teosed on ajalooliselt olulised, kuna nad peegeldavad oma aja ametlikku maailmapilti, kuid samas sisaldavad ka autori isiklikku heitlust eetika ja truuduse vahel. „Viimane suvi“ on sellest triloogiast kõige introspektiivsem, asetades fookusesse inimese enne murdelist ajajärku.