Sõja eripalgelised päevad 2. osa. Kirjaniku päevik. Aastad 1942-1945

Konstantin Simonovi „Sõja eripalgelised päevad. 2. osa“ on jätk autori ulatuslikule päevikutsüklile, mis kajastab Teise maailmasõja aastate sündmusi läbi Nõukogude sõjakirjaniku silmade. Käesolev köide hõlmab ajavahemikku 1942–1945, mil toimusid mitmed sõja pöördepunktid – Stalingradi lahing, Kurski lahing, pealetungid lääne suunas ning sõja lõpp Berliinis. Simonov viibib sündmuste keskel ajakirjanikuna, liikudes rindel, suheldes sõdurite, ohvitseride ja vahel ka tsiviilisikutega. Tema päevik pole mitte ainult dokument ajaloosündmustest, vaid ka psühholoogiline ja tunnetuslik peegeldus sellest, mida sõda inimesega teeb.

Päevikuvorm võimaldab autoril jäädvustada vahetuid muljeid: väsimust, lootust, kahtlusi, usaldust ja hirmu. Simonovi kirjeldustes põimuvad emotsionaalne ausus ja kohatine ideoloogiline alltekst, mis oli vältimatu toonases ajakirjanduslikus ja kirjanduslikus kontekstis. Ta ei varja sõja julmust ega inimsaatuste keerukust, kuid säilitab tugeva uskumuse võidu paratamatusse. Teose väärtus seisnebki eeskätt selles, et see annab hääle mitte üksnes propagandistlikule vaatele, vaid ka isiklikule vaatele, mis kõigub lootuse ja kaotuse piiril. Simonov suudab kujutada sõda mitte ainult suure sündmusena, vaid kogemusena, mis vormib inimese mõtlemist ja taju.

Konstantin Simonov (1915–1979) oli tuntud Nõukogude kirjanik, luuletaja, sõjakorrespondent ja dramaturg. Tema loomingus mängib keskset rolli Teine maailmasõda, mille kujutamisel ta ühendas poeetilise väljenduslaadi reportaažiliku täpsusega. Simonovi päevikud on olulised mitte üksnes kirjandusliku, vaid ka ajaloolise allikana, andes edasi selle ajastu sisemist pinget ja vaimset seisundit. „Sõja eripalgelised päevad“ toob lugejani ühe ajastu vahetu kogemuse, kus kirjaniku vaade ei piirdu vaid sõduriga kaevikus, vaid ulatub sügavale inimliku moraali ja vastupidamise piiridesse.