Vennad

Ühtaegu melanhoolne ja hoogne vene romaan (1928) täis õhetavi põsi tuisu käest tuppa sööstvaid temperamentseid karusnahkseis kasukais daame, avalikult ja lamedalt kavaldavat pööblit ja raskes spliinis sihitult mööda Peterburi sombuseid tänavaid tuiavaid haritlasi. Teravmeelses ja veidi kibestunud romaanis on põhiprobleemiks humanismi ja kunsti saatus revolutsioonitormis. Heliloojast peategelase traagika seisneb rahvast ja rahvuslikust pinnasest irdunud kunsti vaimse lämbumise tajumises.