Sanatoorium "Arcturus"

Konstantin Fedini romaan „Sanatoorium 'Arcturus'“ kujutab inimsuhete ja sisemiste vastuolude võrgustikku suletud keskkonnas, kus välise rahu ja ravirutiini taga peituvad pinged, igatsused ja hirmud. Tegevus toimub nimelises sanatooriumis, kuhu saabuvad erineva tausta ja iseloomuga inimesed, igaüks oma põhjusega – tervise taastamine, ajutine eraldumine, sisemise tasakaalu otsing. Kuid vaikse looduse ja kontrollitud päevakava taustal hakkavad ilmnema alateadvuse kihistused, minevikumälestused ja vastamata jäänud küsimused. Fedin kujutab seda maailma kui miniatuurset ühiskonda, kus kokkupõrked ja lähenemised sünnivad tihti just vaikuses ja vihjetes.

Romaan liigub aeglases, sisekaemuslikus rütmis, andes lugejale võimaluse sukelduda tegelaste siseilma. Jutustuse keskmes ei ole niivõrd tegevus kui areng – psühholoogiline, eetiline ja emotsionaalne. Sanatoorium ei ole pelgalt ruumiline taust, vaid kujund, mis kannab tähendust isolatsiooni, puhastumise ja kahtluse kohta. Lugeja ees rulluvad lahti suhted, kus argised dialoogid viivad ootamatute äratundmisteni ning väikesed žestid kannavad rohkem tähendust kui suured sõnad. Mõned tegelased põrkuvad omaenda ideaalidega, teised otsivad tähendust haigusest või üksindusest, kõik aga peegelduvad mingil moel teineteises.

Konstantin Fedin (1892–1977) oli vene nõukogude kirjanik, kelle looming käsitleb sageli individuaalse kogemuse ja ühiskondliku reaalsuse vahelist pinget. Ta kuulus 1920. aastatel Proletkulti ja hiljem Nõukogude Kirjanike Liidu juhtivatesse ringkondadesse, kuid säilitas oma romaanides huvi inimese sisemaailma vastu. „Sanatoorium 'Arcturus'“ on hea näide Fedini küpse perioodi loomingust, kus väliselt tagasihoidlikud situatsioonid muutuvad sügavaks analüüsiks inimese olemuse ja valikute kohta. Tema keel on täpne ja kohati isegi lakooniline, kuid see võimaldab emotsionaalsel allhoovusel mõjuvalt esile kerkida.